mandag 21. november 2011

Aadlimehed hinges

Nagu ma eelmise blogiga valmis sain, nii helistas mulle kolleeg, kelle kohta võib öelda, et tegemist on tõelise aadlimehega - nii käitumiselt, kommetelt kui ka vastutustundelt. Kui ma varem kutsusin teda ikka vabahärraks, siis pool aastat tagasi, kui ta omal algatusel leidis lahenduse ühele veale, mille olid konstrueerind nooblid ratsamehed valgetel hobustel ühest tarkvara firmast ning mida sama firma jalamehed ei olnd suut eemaldada juba üle aasta, olin sunnit oma suurimaks rõõmuks tema tiitli ülendama krahviks. Greve av Stavland nagu siinmail on kombeks öelda.

Nüüdki oli tal mulle pakkuda üks lahendus probleemile - pääle üheküsimuselist probleemi olemuse diagnostikat. Nii õpetaski ta mulle selgeks ühe kõrvalukse kasutamise, mille kaudu programmi sisenedes funktsib see nagu ennegi.

Tänu sellele sain teha ära selle töö, mis oli jäänd reedest ning lisaks veel ühe kolleegi tegemata jätmised reedest. Selle kolleegi puhul on tegemist inimesega, kes omaenese hinnangus on vähemalt printsi tiitliga. Paraku ei saa mina teda kuidagi selle tiitliga kutsuda. Mind on looduse poolt õnnistet paljude vigade kõrval ka mõne üksiku hää omadusega. Üheks hääks omaduseks on mul üldise kadedustunde puudumine. Aga pole reegleid eranditega. Olen siiski kade nimelt kahe asja pääle selles maapäälses elus. Esiteks olen kade oma selle kolleegi pääle, kes end oma hinges tõenäoliselt vähemalt printsiks peab. Ning teiseks olen ma kade nende inimeste pääle, kes sadat meetrit kiiremini kui kümne sekundiga jooksevad. Ja siis pole ma mitte kade selle pääle, et nad kiiresti jooksevad, vaid selle pääle, et kui nad finishisse jõuavad, siis on nende suud kinni. Jooksevad sada meetrit kiiremini kui kümme sekundit ilma suud lahti tegemata. Igal õhtul kui heidan voodisse ning tunnen, kuidas nina õhukesed käigud on jälle kas ühelt poolt või lausa mõlemalt poolt kinni, valdab mind kadedustunne nende kiirjooksjate pääle.

Kolleegi pääle olen kade, kuna tema alustab oma tööd igal hommikul kell kaheksa puhta lehe päält. Kas ta eelmisel tööpäeval on mahti saand oma tööd teha või mitte, ikka on hommikul kell kaheksa tema virtuaalne kirjutuslaud puhas ning ta võib oma tööpäeva alustada kas kohvi joomisest, tähtsate vestluste arendamisest või siis kaebekirjade kirjutamisest. Neid viimaseid kirjutab ta kui järjejuttu ning saadab osakonna päälikule kirjeldamaks viimasele seda, kui madalas arvamuses on kolleeg pääliku tööst ning osakonna töökorralduse üldisest ülesehitusest. Ning seletab iga kord, et tänu sellele töökorraldusele on tal nii palju tööd, et seda ei ole võimalik tööpäeva hariliku kaheksa tunni jooksul mitte kuidagi kohe ära teha.

Meie kliinikusse kuuluvad oskonnad meie maakonna neljast haiglast. Varem kuulus vaid kolm haiglat ning see neljas oli eraldiseisev. Meie kliiniku päälik võitles ihu ja hingega selle eest, et ka neljandas haiglas asuv osakond meie kliinikusse arvataks. Võitluse põhjuseks oli tema arusaam sellest, et kui ka neljanda haigla osakond meie vennaliku pere rüppe maandub, siis saab selles neljandas haiglas töötav kolleeg aidata interneti vahendusel kirjeldada meie kliiniku põhihaiglas teht uuringuid, mida ühtelugu on rohkem kui selle töö tegijaid ehk teiste sõnadega leevendada sääl haiglas olevat arstide puudust.

Olin veidi skeptiline selle võitluse mõttekuse pärast, aga kuna mina ei ole noobel ratsanik valgel hobusel, vaid lihtne jalamees, siis see probleem mind ei puudutand.

Kaks aastat tagasi toimuski neljanda haigla osakonna ühinemine meie kliinikuga. Pääle esimest kuud sattus meie päälik ahastusse kui sai signeerimiseks uue kolleegi ületundide lehe. Selgus, et kolleeg on igal päeval pääle tööd koju läind, söönd kõhu täis ning siis tulnd haiglasse tagasi ning asund päeva jooksul teht uuringuid kirjeldama. Tulemuseks oli üüratu ületundide arv tohutu ületunnitasuga.

Päälik signeeris ületunnid ning teatas kolleegile, et sellest hetkest oli kolleegil keelat töötada väljaspool tööaega ilma seda eelnevalt päälikuga kooskõlastamata ning ilma vastava loa saamiseta. Kuna minu kui tavalise jalamehe töölepingus on punkt, mille kohaselt kuuluvad minu töökohustustesse need ülesanded, mida mulle annab päälik, siis laheneski probleem lihtsalt - mul kästi kõik kolleegi eelmisel päeval tegemata jäänd töö ära teha järgmise päeva kella kaheksaks. Lähen igal hommikul veidi enne seitset tööle ning teen algatuseks kolleegi virtuaalse töölaua lahti ja teen sääl vedeleva töö ära. On juhtund, et töölaud on puhas olnd, aga neid päevi viimase kahe aasta jooksul võib ühe käe pääl kokku lugeda. Tavalisem on olukord, kus 90% tööst on tegemata ning siis olen olnd sunnit selle töö pääle kulutama kuni ühe tunni oma tööajast. Aga kell kaheksa on plats puhas olnd. Kui võrdlen kolleegi olukorda enda omaga, kus isegi kahe nädalase ära oleku korral ei tee keegi minu kolleegidest minu tööd, nii et pääle äraolekut on mu virtuaalne töölaud tegemata töö alla mattund, siis tuleb küll kadedususs hinge.

Aga ega ma oma töölepingu pääle nurise, sellist kohustuste punkti tasakaalustavad mitmed teised õige magusad punktid, nii et pole sel elul häda miskit.

Eriti veel siis, kui oled arvestand ühe teise kolleegi töö tegemisega pikema aja jooksul (lisaks oma tavalistele kohustustele) nagu seda oli viimase kuu jooksul, aga äkitselt helistab kolleeg ning teatab, et vaatamata autoõnnetuses saad multiplitele roidemurdudele mõlemal pool rindkeres, on ta nüüd nii kõbus, et on otsustand tänasest uuesti tööle tulla ning et mina ei pea tänasest enam tema tööd tegema. Mõned aadlimehed on kohe päris tugevad nii kehalt kui ka vaimult.

Mis puutub tarkvara firmasse, siis nemad saatsid mulle teate, et minu probleemi pääle on case avat. Eks me siis näe, mitu päeva/nädalat/kuud/aastat neil seekord kulub probleemi lahendamiseks. Õnneks saan seni kasutada kolleegist krahvihärra poolt paotet kõrvalust.

Aga nüüd tuleb jälle tööd teha.

Ilusat päeva kõigile ilma toimivate tarkvarade update'ideta Teie arvutites!

Jalameeste probleemid

Kirjutasin kord varasemalt uhketest ratsameestest valgetel hobustel ning jalameestest. Jalamehed - need oleme mina ja teised minusugused.

Kogu nädalavahetus toimus järjekordne arvutiprogrammi update. Seekord on tegemist RIS-ga, mis meie arvutites kannab nime DIPS. Täna hommikul kell kaheksa oli siis update teht. Tulemus - voice recognition online ei tööta. Uuringuid vaadata saab, aga kirjeldada neid ei saa. Ilmatusuur plakat üle kogu ekraani veateatega. Nii suurt plakatit (nii pika vea kirjeldusega) polegi varem näind, ei tööl, ega ka kodus privaatasjade ja privaatprogrammide hulgas.

Olen juba rääkind esimese tädiga, kes on tõenäoliselt IKT meeskonnas jalameheks. Pääle tulutut pusimist lubas asjast edasi teatada. Ootame siis. Eelmine kord võttis vist kaks päeva. Eks näeb, kui kõrgeks kujub seekordne tegemata töö hunnik, kui ükskord jälle tööle saab hakata. Minu isikliseks hädaks sel nädalal on, et kuna üks minu kolleeg paar nädalat tagasi õnnetul kombel sattus autoõnnetusse (kiiret ning hääd paranemist talle!), siis on minul praegu kahekordne töö teha - seega kuhjub tegemata töö topeltkiirusega.

Teoreetiliselt on pensionini viisteist ja pool aastat.

Leplikku meelt kõigile jalameestele!