Juhtusin eile õhtul voodis enne magama jäämist televiisoris kanaleid klõpsutades ühe saate pääle, mis näitas Austraalia SAS üksuse kandidaatide sõelumist. SAS (Special Air Service Regiment) on Austraalia relvajõudude eliitüksus, kuhu valitakse liikmeid Austraalia relvajõududes teenivatest sõduritest, allohvitseridest ning ohvitseridest vabatahtlikkuse printsiibil. Valik on karm ning eile näht saade jälgiski aspirantide kannatusi 21 ööpäevalise kannatuskursuse vältel. Lõpptulemusena valiti 130-st alustanust välja vaid 26. Enamus langes välja loobumise teel, mõned tervislikel põhjustel ning üksikud kursuse läbi teinutest jäeti kõrvale kursuse jooksul ilmnend nende mingite SAS'i jaoks ebasobilike isikuomaduste tõttu.
Kuigi on pühapäev, ärkasin kell 6 ning mõte läks tagasi saate ning selles nähtu pääle. Mõtteid sai nii palju, et tulemus ületas blogi kirjutamise künnise. Kuna aga jutt Austraaliale läks, siis kirjutan algatuseks ka oma varasematest suhetest Austraaliaga ning lõpetan siis SAS teemadel.
Austraalia on juba lapsest pääle omand spetsiaalset kohta minu mõtetes, kuna minu vanalell Arnold emigreerus möödund sajandi 30. aastate alguses Austraaliasse, kus ta siis Sydney lähistel asuvas eesti külas Thirlmere's hakkas talu pidama. Selle küla ajaloo kohta on internetis pikem kirjutis olemas (http://www.migrationheritage.nsw.gov.au/exhibitions/fromestonia/index.shtml), mida iga soovija ise lugeda saab siinse lingi kaudu. Eestlased asutasid ühistu, mis muutus üheks (kui mitte kõige) suuremaks kanamuna tootjaks Austraalias. Huvitavaks faktiks oli minu jaoks see, et oma toodangut transportisid nad oma suurematele kundedele (põhiliselt kondiitritööstus) suurtes mannergutes, kuhu munad olid juba ilma munakoorteta katki lööd.
Käisin mineval kevadel Melbourne's ühel kongressil (ISMRM - International Society of Magnetic Resonance in Medicine) ning kuna sinna kanti just liiga tihti ei satu, siis mõtisklesin ka võimaluse üle lennata korraks Sydney'sse ning külastada Thirlmere' küla. Kuna aga küla uudistamisele oleks kulnd üks päev ning juba Sydney's olles oleks olnd piinlik jätta ka selle linnaga tutvumata, siis oleks sellele sõidule kulund vähemasti kaks päeva, mis oleks aga tekitand liialt suure augu kongressis osalemises. Seega jäi see mõte kõrvale. Oleks olnd veel võimalus teha teel koju paaripäevane peatus Sydneys, aga ka see mõte jäi teostamata. Kojusõit oleks muutund logistiliselt liialt keeruliseks (Oslo'st on võimalik Qatar Airway'siga jõuda Melbourne vaid ühe vahemaandumisega Doha's ning ka tagasi vaid ühe ööpäevase lennuga, mis Sydney kaudu lennates enam kuidagi võimalik pole). Ja nii jäigi see kord nii Thirlmere kui ka Sydney nägemata.
Kongressi vältel sai tutvut nii Melbourne'ga kui ka ette võet bussireis mööda Great Ocean Road'i. Muljed Melbourne'st jäid küllalt kirevad nagu ka Great Ocean Road'ist. Kui parafraseerida Shania Twain'i ühte ilusat laulu, siis võib tulemuse kokku võtta väljendiga "that din't impress me much". Kui ei oleks olnd suuri ootusi ja lootusi, siis poleks lõppmuljete sõnastus nii kurb, aga säherdune see elu paraku on, et lõpptulemust mõjutab just see, kuivõrd nähtu vastab loodetule/oodatule.
Melbourne kui linn. Tundub, et kogu oma eksistentsi jooksul pole linnal olnd ametnikku, kelle töö tiitliks olnuks "linna arhitekt". Vanad ja uued majad vaheldumisi segades ajastuid ja stiile, aga paraku paigutet kaootiliselt ning ümbruskonda kui tervikut arvestamata. Oli vanu ja potentsiaalselt ilusaid maju, mis aga olid paraku räämas ning selle sõna otseses mõttes tahmased. Tundus, et nende fassaade polnd kunagi pest alates sellest ajast, kui maju köeti veel kõvasti tahmava kivisöega. Nende väljanägemist oleks omanikel olnd kerge parandada ka ilma linnavõimudelt käsku ootamata. Tundub, et ei omanikel ega ka linnavõimudel pole olnd asja vastu huvi - kui lapsest saati iga päev ühte inetut asja oled näind, siis võib kergesti tekkida tunne, et asjad näevad välja nii nagu nad alati on välja näind ning seega nii nagu nad peavadki (igavesti) välja nägema.
Elasime hää sõbra ja kolleegi Aleksei'ga Hilton South Wharf'i nimelises hotellis. Kui rääkida toidust hotellis ning teistest restoranidest, kus söömas käisime, siis söök oli nagu söök ikka. Mõnikord parem ja mõnikord halvem, üldiselt ei mingeid sensatsioone ei hääs ega ka halvas mõttes. Ainuke maitse sensatsioon (paraku selle sõna halvas mõttes) juhtus minu esimesel hommikusöögil hotellis kui avastasin, et kohalike munade maitse oli niivõrd eriliselt harjumatu, et neid ei olnd mul võmalik vabatahtlikult süüa. Ja ma mõtlen siinkohal just nimelt munade maitset, aga mitte söökide maitset, kuhu mune (või munapulbrit) oli sisse segat. Mõnes teises riigis oleks vaid õlgu kehitand ning munade söömisest loobund, aga et see asi just Austraalias juhtus, siis läks kogemus veidi hinge. Loodan siiralt, et need munad mitte Thirlmere kandist polnd pärit.
Veel hotellist. Kui ma juba kodus tagasi olin, siis helistati mulle mõni nädal hiljem ühel laupäeva hommikul minu pangast (DNB) ning teatati, et minu Visa kaardil on toimund kahtlane makse 5000 NOK'i suuruses summas. Makse oli toimund samal ööl Austraalias ning detailide üle arutades selgus, et tegemist oli tõenäoliselt krediitkaardist teht elektroonilise koopia kuritarvitamisega. Kaart suleti panga poolt koheselt ning pangadaam teatas, et mulle saadetakse uus krediitkaart ning lisaks üks formulaar, mille täitmise ning panka tagasi saatmise järgselt makstakse mulle tagasi minu arvelt kuritegelikult varastet raha. Uus krediitkaart saabus mõni päev hiljem, aga formulaari ei tulndki. Nettpangas arvet kontrollides selgus, et seda 5000 NOK'i suurust makset polnd kuludes enam näha, seega oli pank mulle raha tagastand vaid telefonikõne tulemusena ilma liigseid pabereid kulutamata.
Mis sel kõigel aga hotelliga pistmist oli? Kuu aega hiljem oli analoogne kriminaalne makse teostet ka Aleksei krediitkaardilt, kellega samuti tema pank (sama DNB) ühendust koheselt võttis. Arutasime Aleksei'ga juhtumit ning avastasime, et ainukeseks kohas Austraalias, kus me samas kohas oma krediitkaarte kasutasime (oma tubade eest makstes), oligi vaid see sama Hilton South Wharf'i nimeline hotell.
Great Ocean Road. 12 apostli nimelised liivakivi kaljud ranniku äärses meres olid huvitavad. Kõik muud detailid selle 243 km pikkusel teel meenutasid Lääne-Norra rannikut, kus Førde nimelises metropolis sai kunagi 7 aastat elat. Ja kui siis võrrelda merd, teed, mägesid, vaateid ja väikelinnu ning külasid Great Ocean Road'i ääres analoogsete teede ja vaadetega nii Lääne-Norras kui ka mujal Norras, siis tuleb paraku uuesti Shania Twain'i laul meelde. Nice and interesting, aga kui kuuled giidi poolt kasutet väljendit "the greatest Ocean road in the world" ning võrdled seda "greatest'it" Norraga, siis on tulemuseks "that didn't impress me much". Aga see on paraku juba ühelt poolt meie õnn ja rõõm ning teiselt poolt häda ja viletsus, et elame sellises kohas, mille loodus kohe mitte sugugi teistele kantidele alla ei jää.
Sellel reisil jäime väga rahule Qatar Airways lennuga. Ainult üks 1-2 tunnine vahemaandumine Doha's. Magamiseks horisontaalne ase linade ja pidzhaamaga. Söömine menüü alusel, kus on küll erinevad variandid erinevateks söögikordadeks, aga kus koheselt teatati, et söögikorrad on tinglikud ning et me võisime kogu menüüst ükskõik kuna ükskõik mida tellida, mida me loomulikult ka tegime. Kui võrrelda söögi kvaliteeti, siis kõhklematult kõigi siiani koget lennufirmade tipus. Ega ilmaasjata pole Qatar Airways tunnistet reisijate poolt viimase paari aasta jooksul maailma parimaks lennufirmaks. Filmideks kõige uuemad filmid, mida just äsja kinodes oli näidat.
Mitte kõigil pole Austraaliasse saamine nii meeldiv olnd. Siikohal tuleb meelde üks ääretult ebameeldiv juhtum, kuhu olid segat paadipõgenikud Afganistanist, siis veel Norra laev, mis need põgenikud merelt päästis ning kõige takka Austraalia võimud, kes vallutasid Norra lipu all seilava laeva (sisuliselt sõja kuulutamine Norrale) ning sundisid selle Austraalia territoriaalvetest lahkuma. Inetu lugu, kui viisakalt öelda. Ülbe ja agressivne käitumine Austraalia võimude poolt ning selle käitumise hambutu talumine Norra võimude poolt. Kes tahab sellest loost detailsemalt lugeda, siis sellele link: http://en.wikipedia.org/wiki/Tampa_affair.
Ja nüüd siis tagasi Austraalia eriüksuste SAS ning sinna uute liikmete valimise juurde.
Jäin kanaleid klõpsides seda dokumentaali vaatama, kuna tekkis huvi vaadata seda, kuidas toimub valiku tegemine Austraalia SAS-i. Vaatan ühte "Arrow" nimelist seriaali, kus üheks episoodiliseks tegelaseks on üks Austraalia SAS-i võitleja. Ning kuna nüüd oli võimalus võrrelda fiktsiooni tegelikkusega, siis otsustasingi selle võimaluse ära kasutada.
Kui ma selle dokumentaalfilmi ära vaatasin, siis oli mul ääretult hää meel selle üle, et ma Austraalia kodanik pole. Vastasel korral oleksin pidand alustama Don Quijote kombel võitlust tuulikute (loe: ebakompetentsete ametivõimude) vastu. Nüüd saan vaid oma arvamuse blogi valada ning sellega oma meelt kergendada.
Olen ise kolm korda sõjaväeteenistuses viibind, paraku mitte meie oma sõjaväes (kus ma aukraadita reservväelane olen), vaid sunniviisiliselt kunagise okupatsioonivõimu Nõukogude armees. Olen huviga lugend kunagise Briti SAS-i võitleja (kirjanikunimega) Andy McNab'i raamatuid, mis kirjeldavad Briti SAS-i. Olen vaadand ka dokumentaalfilme USA Navy SEAL'i ja Prantsuse Võõrleegioni valikkursustest ja tegevusest. Kahjuks ei saa ma hinnata võrdväärseks eile näht filmis esitet Austraalia SAS-i valikkursuste õhkkonda mitte Briti, Prantsuse või USA eriüksustega, vaid Nõukogude Armee ideoloogilise repressiooni ja korralagedusega.
Nõukogude Armee oli Nõukogude Liidu valitseva kommunislik-feodaalse kliki repressiivorganiks, mille tegevus oli suunat nii Nõukogude Liidu enda kodanike, kui ka okupeerit riikide kodanike ja ka muu maailma vastu. Lisaks oli Nõukogude Armee nõukogude kodanike kasvatamise (loe: inimeste moraali ja tõekspidamiste murdmise ja väärastamise) kohaks, kus vohas nõndanimetet dedovchtchina - kauem ajateenistuses viibinute terror nendest vähem aega teenind kaasvõitlejate üle.
Eile näht filmis rõhutas commanding officer (lieutenant colonel), et valikkursuse eesmärgiks on murda aspirantide tahe ja isiksus osakesteks ning selgitada, kas aspirandid sobivad nii füüsiliselt kui ka vaimselt olema SAS-i liikmed või mitte. 21 päeva jooksul pidid aspirandid ekstreemse füüsilise ja vaimse stressi tingimusis täitma nendele püstitet ülesanded. Pidev stress kombineerit magamatuse ja alatoitlusega.
Idee kindlasti hää ja vajalik, sest kuidas muidu selgitada välja need, kellest moodustub armee koorekiht - eriüksuslased. Sama idee on kasutusel ja toimib ka teiste riikide eriüksuslaste välja sõelumisel. Aga paraku ilmnes eile üks lausa krutsiaalne erinevus võrreldes Prantsue, Briti ja USA eriüksuslaste välja sõelumise protsessiga ning lausa ühene sarnasus Nõukogude Armee inimvaenulikkusega.
Valikkursuse viimasel nädalal lavastati olukord, kus järele jäänd aspirandid pidid koostööd tegema ühe tingliku riigi mässulistega (keda siis kehastasid SAS-i instruktorid). 5 ööpäeva jooksul pidid aspirandid vedama oma tavavarustusele (umbes 30 kg) lisaks oma seljas suuri raskusi - paate, laskemoona ja kütusekanistreid. Kokku ehk kuni 50 ekstra kg aspirandi kohta. Väga hää harjutus selgitamaks füüsilisi võimeid ja stressi taluvust. Ei mingit probleemi sellega - kui vaja, siis vaja.
Probleem minu jaoks aga tekkis öösiti toimuvaga, kus mässulised (instruktorid) ei last neile appi tulnd võitlejaid ei magada (juhtub!), ega ka mitte rahus puhata. Lavastati olukord, kus mässuliste päälik pidevalt provotseeris aspirante sellega, et süüdistas neid, et need räägivad tema mässuliste rühmas oleva nelja naisega (ehk teiste sõnadega moslemi mässulised). Kõigi ööde jooksul sõimati ja ka peksti aspirante süüdistades neid absurdsetes pattudes. Viie ööpäeva jooksul said aspirandid süüa vaid üks kord - riis segat keedet sooltega. Söömisega polegi niivõrd probleem, kui pole, siis pole ning tuleb kannatada.
Probleem on aga selle kiusamisega ning peksmisega, kusjuures Austraalia valikkursuse jooksul ähvardati ka aspirante maha lasta süüdistusega, et need olla pääliku burkasse riietet naisi vaadand. USA, Briti ja Prantsuse eriüksuste valikkursusel lavastatakse samuti jõhkraid situatsioone kontrollimaks stressitaluvust. Aga sääl toimub mäng nii, et teatatakse liikumisest vaenlase territooriumil, kus vaenlase kätte langenuid kuulatakse üle muu hulgas ka peksmist kasutades. Ja kuigi tinglikuks vaenlaseks on eriüksuse instruktorid, on mäng aus. Ka mänguvaenlane on mängus vaenlane. Mäng on jõhker, aga talutav, kuna tegemist on ausa mänguga.
Mis aga toimus Austraalia valikkursusel? Austraalia sõjaväelased (aspirandid või mitte, tegemist oli Austraalia sõjaväe võitlejatega, kes olid austraalia mundris ning kellel olid nii tuli- kui ka külmrelvad) olid oma valitsuse korraldusel abiks moslemi mässulisel päälikul, kellel siis lubati end mõnitada ja peksta 5 ööpäeva jooksul. Mitmeid aastaid Austraalia sõjaväes teenind elukutselistest sõjaväelastest aspirandid, kes pidi täitma neile püstitet ülesannet ühiselt, ei moodustand sõjaväelist rühma ning nende provisoorne komandör (leader) ei astund oma rühma võitlejate kaitseks välja. Tegemist oli nagu pääta kanadega, kes igaüks vaid üritasid end õigustada neid peksvate ja mõnitavate mässuliste (kelle abiks nad olid saadet) ees. Täielik paralleel Nõukogude Armee noorsõduritega, keda siis arvulises vähemuses olevad vanemad sõdurid (kaassõdurid, kes ei ole noorsõdurite otsesed ülemused) pidevalt mõnitavad ja peksavad.
Stress ja kurnatus on hull asi. Lisaks teavad aspirandid, et mässulisi mängivad SAS-i instruktorid, kelle ülesandeks ongi selgitada stressitaluvuse astet. Teatatakse, et tegemist on testiga, mille sooritamisest sõltub eriüksusesse vastu võtt. Aga siiski, mitte keegi, ka mitte provisoorne komandör ei teatand mõnitajatele ja peksjatele, et selline asi jääb ära. Kuna tegemist oli abiga, siis tegemist oli sõbralike võitlejatega, aga mitte orjadega või vangidega. Aspirandid oleksid pidand koheselt teatama (hakkama vastu), et mõnitamist ja peksmist ei saa juhtuma ning vastasel korral mässulised halvimal juhul kas hävitatakse või parimal juhul lähevad nende teed lahku. Kui oleks selgund, et mässulised said aru, kuidas käituda sõbralike abistajatega, siis olnuks võimalik organiseerida sõjaväelisele rühmale sobilik ööbimine valve ja puhkamisega. Selline oleks pidand olema asjade käik ja korraldus toimivas (ka provisoorses aspirantidest koosnevast) sõjaväelises üksuses.
Aspirandid olid kui pääta kanad, igaüks enda eest väljas, kuigi ülesanne oli ühine ning ka rühmal oli komandör. Aga kõige hullem oli see, et selline mängusituatsioon oli üldse lavastet. Sõnum - me võime teid saata kaitsma/koostööle kaabakatega, kes võivad siis teid ja seega ka kogu Austraalia sõjaväge mõnitada. Kui nüüd toimund mängu tagajärjel oleksid kõik aspirandid välja praagit - häbistasite end ja oma mundrit - mitte ükski koostöö käsk ei saa sundida lasta nõndanimetet sõbralikel mässulistel mõnitada end, oma kaasvõitlejaid, oma mundrit ja oma riiki, siis oleks sõnum olnd edaspidiseks ühene - ükskõik millises olukorras on oma mundri au tähtsam kui miski muu.
Ei! 26 võitlejat kvalifitseerusid eriüksusesse vastuvõtuks. Näitasite, et teid võivad mõnitada ükskõik kes ka siis, kui teid on rohkem kui mõnitajaid ning kui teil on relvad. Te näitasite isikuomadusi, mis sobivad Austraalia SAS-i. Tere tulemast Austraalia Armee eliiti - eriüksuse SAS ridadesse!
Mul on hää meel, et ma Austraalia kodanik ei ole.
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar