Norra - ausalt ja avameelselt 10. Ettevõtetest ja aktsiatest

Ettevõtetest ja aktsiatest

 

Eelmises päätükis läks jutt juba ettevõtete pääle, kuna aga jutt oli põhiliselt poodidest, siis jätkan ettevõtete teemal juba uues päätükis.

Statoilist olen mõne sõna juba eespool kirjutand. Pääle kolmandat aastat Norras elamist arutasin kord kolleegidega, et peaks saatma Statoil’i avalduse kandideerimaks Statoil’i uude juhatusse. Põhjuseks oli järjekordne skandaal Statoil’is, mille tulemusena lasti järjekordne juhatus lahti. Kuna sellised skandaalid tundusid toimuvat sama sagedusega nagu SAS’i streigid, ning kuna järjekordne juhatus lasti lahti rasvase langevarjuga, siis oligi põhjust sel teemal suud kulutada.

Langevarjuks kutsutakse Skandinaavias seda hüvituslepingut, mille järgi ettevõtete vallandet juhtkondadele makstakse vallandushüvitist, kusjuures nõndanimetet langevarilepingu tingimused pannakse kirja juba juhtkonna tööle võtmisel. Vastavalt sellise lepingu tingimustele makstakse siis vallandet juhtidele palka mingi aja jooksul (tavaliselt pensionini), samuti erilist individuaalpensioni. Kui liita kokku lepingu järgi makstav ühekordne tasu + iga-aastased väljamaksed kuni pensionini + eripension, siis on tegemist millionitesse ulatuvate summadega. Miljonid, mida makstakse selle eest, et juhid oma tööga toime ei tulnd ning halvendasid ettevõtte majanduslikku seisundit. Kõige suurem langevarileping Skandinaavias, millest olen lugend, oli 90. aastate keskel, kui Rootsis vallandati ühe ettevõtte juht mitmesaja miljonilise (SEK) hüvitusega. Puhkend skandaali järel tuli üks kindlustusfirma Rootsis välja reklaamiga, kus näidati, et kõikuma hakand lennukist hüppasid välja ülikondades härrasmehed, kes siis maandusid langevarjudega sohu. Põlvini vees sumbates otsiti taga ühte kaaslast, keda aga kusagil näha polnd. Kui üks ülikonnas härrasmees arvas end mäletavat, et kaaslane hüppas vist lennukist välja ilma langevarjuta, siis oli kaaslastel põhjust päid vangutada ning tõdeda, et ilma langevarjuta hüpata ju ei saa. Reklaam: ostke meie kindlustusfirmast lepinguid, mis teevad ka teil häda korral maandumise kergeks ja valutuks!

Kuna tundus, et Statoil’i iga-aastane skandaal ja juhtide vallandamine koos rikkalike langevarilepingutega oli kui aamen kirikus, siis saigi kolleegidega koos unistada mõtte kallal, et saadaks avalduse ära ning ehk õnnestuks saada koht juhatusse (nagu loto päävõit, ainult et suurema võidusummaga), mille tõttu aasta hiljem võiks hakata muretut rantjee-elu nautima. Minu puhul oleks plussiks võind olla ka see, et olin välismaalane – mitte kunagi ei tea, millist kvooti neil seekord on vaja täita! Nagu ma kolleegidele ütli, oleksin tööl olnd 3 kuud – üks kuu, et tuttavaks saada, teine kuu, et näidata, et ma midagi ei oska ning kolmas kuu langevarju vormistamiseks. Kahtlustan muidugi, et minu lahti laskmine oleks tegelikus elus toimund tunduvalt kiiremini, kuna juba esimesest päevast oleksin teatand, et ma olen igasuguse Statoil’i tegevuse laiendamise vastu välismaale ning samuti õli pumpamise senise mahu suurendamise vastu Norra rannikuvetes, mille järgselt oleksin koheselt sule sappa saand. Senini on kõik juhatused ikkagi võidelnd selle poolt, et laiendada firma tegevust Lähis-Ida piirkonda makstes loodetava piruka juurde pääsemise eest sadadesse miljonitesse ulatuvaid altkäemakse kõikvõimalikele autoritaarsetele juhtidele säälses piirkonnas. Iga kord kui asi välja tuleb – sulg sappa vanale juhatusele (langevarjudega muidugi), uus juhatus paika, kes siis sama asjaga edasi tegeleb uue vahelejäämiseni, jne. jne.

Ma olen põhimõtteliselt altkäemaksude maksmise vastu kõikvõimalikele diktaatoritele. Lisaks tulevad mul meelde minu kunagise rootsi äripartneri sõnad, kes ütli, et ükskõik, mitu firmat sul on – kas üks või kümme - sissetulek on alati sama, ainult et tööd on kümne firma puhul vähemalt kakskümmend korda rohkem. Äripartner pidas ühte firmat ning armastas oma töösõite tehes lennata ise oma isiklise lennukiga, kusjuures vastavalt vajadusele sai ta valida kolme erineva suurusega lennuki vahel. Aastas kogunes tal lennutunde piloodina üle kahesaja, mis peaks asjatundjaile päris palju ütlema.

Kui nüüd lahutada loodetavast tulust maha selle tulu saamiseks makstav altkäemaks, suurenend administreerimiskulud ja kaasnevad tegevuskulud, siis kindlasti jääks Statoilile ka mingi lisakasu üle, aga kas see on väärt ebamoraalseid tegusid?

Lisaks üritab Statoil’i juhtkond suurendada ekstensiivselt Norra kontinentaalsoklilt välja pumbatava õli hulka. Olemasoleva mahu ekstensiivsel suurendamisel ei näe ma erilist mõtet. Mind ei veena sugugi argumendid, et kui Statoil kohe kiiresti kogu õli välja ei pumpa, siis jäädakse selle pumpamisega ning selle õli müügist saadava raha saamisega hiljaks, kuna kohe-kohe minnakse üle alternatiivsetele tehnoloogiatele ning siis polevat enam õli vaja.

Ma pole küll õlitööstuse spetsialist, aga Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi osakonna õppeplaanis sisaldund viis erinevat keemiakursust on minu mällu ladestand teadmise, et õliga saab tunduvalt rohkem kasulikke asju teha kui seda vaid ära põletada, kusjuures õli kasutusväärtus ja sellest johtuvalt ka müügihind on tunduvalt kõrgemad pääle õli ümbertöötlemist keemiatööstuses kui seda õli lihtsalt põlemisseguna müües. Norra riik on oma kunagised riigivõlad tasund ning kogub usinasti igal aastal õlimüügist laekuvaid tulusid nõndanimetet Õlifondi – ostes põhiliselt USA ettevõtete aktsiaid. Õlifondi investeeringutega on aga omaette lugu, millest ma pean koheselt ka rääkima.

Nimelt ostab Õlifond igal aastal õlimüügi kasumist aktsiaid välismaal, põhiliselt USA-s – ikka nii paarisaja miljardi NOK-i eest aastas. Õlifondis on sellise ostu jaoks eraldi spetsialistid. Nende spetsialistide töö tulemustest räägib näituseks, kui ma ei eksi, siis 2003. aastal ajakirjandusest läbi lipsand andmed selle kohta, kuivõrd tulemuslik oli olnd eelneval  aastal toimund raha paigutus.

Vahemärkusena pean kohe mainima, et aktsiatega spekuleerimine on  suur kunst. 1996. aastal korraldas üks Rootsi majandusajaleht võistluse, kus kõik soovijad said osaleda SEK 100.- suuruse summa eest. Osalejad pidid koos rahaga saatma ära oma eelistused börsil noteerit firmade aktsiate ostmiseks tingliku SEK 10 000.- eest. Valida tuli kolm firmat, iga firma aktsiaid sai tinglikult osta vähemalt SEK 1000.- ja maksimaalselt SEK 8000.- eest. Võistlustähtaja möödudes vaadati, mis nende firmade aktsiaväärtuseks oli ning osalejad pandi vastavalt nende poolt tinglikult ostet aktsiate lõppväärtusele pingeritta. Kui ma õigesti mäletan, siis võitja (au ja raha) poolt valit firmade aktsiate väärtus oli kasvand paarkümmmend protsenti. Kõikvõimalike spetsialistidest osalejate elu tegi hapuks teadmine, et võistluse korraldajad olid teind ka nõndanimetet ahvi testi, kus ahvile anti kätte üks terav pulk, millega ahvil lasti teha augud ajalehe börsikurside leheküljele ning tema valikuks saidki firmad, mille nimele ahv oli augu teind. Ahvi „valik“ andis tulemuseks üle 100% suuruse aktsiaväärtuse kasvu, ehk teiste sõnadega tunduvalt parem tulemus kui kõige paremal spetsialistil.

New York’i börsil on umbes 2800 firmat, elektroonilisel NASDAQ börsil umbes 3200 firmat. Nii paljude firmade vahel valiku tegemiseks peab olema nii oskusi, teadmisi kui ka õnne. Igal aastal tehakse pingerida firmadest, mille aktsiaväärtus kas siis suurenes või vähenes kõige rohkem. Ostes kümne firma aktsiaid on väga raske ette arvata, milliste firmade aktsiad on järgneva aasta jooksul aktsiaväärtuse kasvult tipp 100 hulgas, rääkimata juba tipp 10-st. Firmade aktsiate väärtus on tihtipääle suuresti sõltuv kõikvõimalikest teguritest, kusjuures selle firma varade tegelik suurus ei pruugi sugugi kajastuda aktsiate väärtuses.

Õlifondi juurde tagasi tulles tulebki mainida, et 2003. aastal avaldet andmete kohaselt olid Õlifondi spetsialistid eelneval aastal paigutand raha nii, et neil oli õnnestund kümne kõige halvema firma hulgast osta tervenisti seitsme firma aktsiaid. Kui te arvate, et keegi sellise katastroofiliselt ebaõnnestund (leida kümne kõige halvema firma hulgast üles seitse!) karistada sai, siis julgen arvata, et suure tõenäosusega eksite. Ja kui juhtumisi saigi, siis kindlasti sai ta suure langevarju omanikuks.

Õlifondi tegevusest mäletan aastaid, kus fondi poolt ostet aktsiate väärtus oli vaatamata iga-aastastele rahasüstidele vaid langend. Samal ajal kui Norra riigi infrastruktuur kisendab investeeringute järgi, paigutatakse helge tuleviku nimel raha „raamatu pääle“, kusjuures seda raamatut ei pruugita sugugi hästi hoida ja hooldada.

Lisaks on siin veel üks probleem – vähemalt minu jaoks teoreetilisel tasandil. Mul pole täpset ülevaadet selle kohta, kuidas ikkagi toimub Õlifondi poolt aktsiate omandamine. Mind ei paneks aga sugugi imestama, kui selguks, et nende aktsiate ostmine igal aastal toimuks ühe korraga. Korraga 30-40 miljardi USD eest aktsiaid – ehk teiste sõnadega ühe promilli eest kõigi New York’i börsil ja NASDAQ’il noteerit firmade aktsiate koguväärtusest. Kui see nii toimub, siis on sellel päeval tänu pakkumist tunduvalt ületavale nõudmisele ka aktsiate hinnad hüppeliselt kõrgemad, mistõttu ostet aktsiate eest tuleb tasuda tunduvalt kõrgemat hinda kui oli nende aktsiate hind eelmisel päeval ja ka tunduvalt kõrgemalt, kui saab nende aktsiate hind olema järgmisel päeval, nädalal, kuul või aastal. Võib-olla olen ma ülekohtune ning Õlifondi spetsialistid ostavad aktsiaid iga päev jaotades ostusumma ühtlaselt üle aasta ära, aga see paneks mind imestama, eriti kui mõelda nende erakorralisele ostutäpsusele kõige halvemate aktsiate ostmisel.

Igal juhul tekib aga probleem siis, kui Norra riigil peaks kunagi raha vaja olema. Siis tuleb müüa aktsiaid ning ühele riigile vajaliku summa saamiseks tuleb müüa palju. Kuna sellisel päeval ületaks pakkumine nõudmist, siis ei tuleks ka imestada, kui vajaliku summa saamiseks tuleks maha müüa tunduvalt suurema summa eest (arvutatuna ostule eelneva päeva tinglikes aktsiahindades) aktsiad. Ehk kokkuvõtlikult – kahe kroonise aktsia ostad nelja eest ning kui müüma hakkad, saad ühe krooni tagasi. Võite ju küsida, mis see minu asi on? Kahjuks või õnneks siiski on, kuna Õlifondist väidetakse tulevat tulevikus meie pensionid – sääl hulgas ka minu pension, kes ma Norras elan, töötan ja ka makse maksan.

Lisaks tehnilistele probleemidele Õlifondi poolt raha paigutamisel tuleb mainida ka muid probleeme. Aeg-ajalt tekivad skandaalid, kui selgub, et Õlifond on paigutand raha tubakatööstusse või sõjatööstusse teenides sellega raha inimeste kas kiire või aeglase tapmise või vigastamise eest. Selliseid kaheldava moraalse väärtusega investeeringuid on paraku ka teind Norra Arstide Liit (Legeforeningen). Vabandust, Arstide Liidu liikmena olen ka mina selles (kaudselt) süüdi!

Ettevõtetest edasi rääkides võtan järgmisena ette Telenor’i - varem täielikult monopoolses seisundis olnd riikliku telekommunikatsiooni firma. Eestist paralleeli otsides tuleks nimetada ET/EMT. Samasugused firmad, sama suhtumine kundedesse. Neis firmades võib kindlasti leida kedagi, kes oskab ja tahab kundedega ümber käia, aga siis on tegemist nende töötajate hääde isikliste omadustega, aga mitte süsteemiga. Õnneks on nii Eestis kui ka Norras senistele monopolistidele tekkind konkurendid, mistõttu ka hääst servicest lugu pidavail inimestel on võimalik siiski telefoniga helistada.

Toon näituseks kõige viimase juhtumi minu kunagisest sunnit kliendisuhtest Telenor’iga. Pääle kolimist Bygdøy’le tellisin Telenor’ist viis uut lauatelefoni numbrit. Juba Førde’s elamise ajal oli meil olnd 5 erinevat telefoninumbrit. Üks igale pereliikmele ning lisaks üks fax’ile (tollal oli fax tähtis abivahend koduses majapidamises). Nelja telefoninumbri olemasolu nelja pereliikme kohta oli vajalik, kuna nii Mari kui ka mina olime tihti valves. Valves olles oli tähtis, et kuuleksid, kelle telefon heliseb ning ei peaks öösel üles ärkama abikaasale määrat telefonikõne tõttu. Samuti oli tähtis, et valvesolija oleks telefonitsi alati kätte saadav ning selle tõttu olid (ja on) ka lastel omad telefoninumbrid, nii et nende tähtsad kõned oma sõpradega ei oleks mõjutet vajadusest hoiduda telefonist eemale, kuna kellelgi vanematest peab vaba telefoniliin valves oleku ajal olema. Selleks, et numbreid oleks kerge meeles pidada, olid meie kodused telefoninumbrid Førde’s järjestikku.

Uute numbrite tellimisel Bygdøy’l soovisin samuti järjestikuseid numbreid. Kui saabus kiri tellimuse kinnitusega, siis olid ümbrikus ka uued numbrid, kusjuures kõik numbrid olid nii erinevad, et neid mingi süsteemi järgi meelde jätta polnd võimalik. Helistasin Telenor’i ja küsisin, kas oleks võimalik, nagu olin tellimisel soovind, saada järjestikuseid numbreid. Vastus oli, et see polevat võimalik ning soovitati helistada klienditeenindusse uuesti sel päeval kui telefonid pidi ühendatama telefonivõrku.

Kui tähtis päev saabus, siis helistasingi klienditeenindusse ning oh õnne ja imet – oligi võimalik saada viis uut numbrit, kõik ilusti üksteise järel reas. Ainukeseks probleemiks oli see, et nädal hiljem saabus postkasti arve, kus numbrite muutmise teenuse eest küsiti kas 450 või 500 krooni. Selle eest, et omada järjestikuseid numbreid polnd summa iseenesest suur, aga põhimõtteline kahju Telenor’i renomeele minu silmis oli ääretult suur, kuna oli ilmselge, et viis järjestikust numbrit oleks võind väljastada juba tellimisel ning viie erineva numbri eraldamine oligi mõeld vaid selleks, et minult hiljem numbrite muutmise (?!) eest lisaraha küsida.

Siin tuleb teha ka üks lisandus. Kui ma kirjutasin, et helistasin Telenor’i klienditeenindusse, siis on seda ütelust kindlasti vaja täpsustada. Kuna meil helistamise ajal püsitelefoni ei olnd, siis tuli helistada mobiililt, kusjuures operaatoriks meie mobiiltelefonidele oli samuti Telenor. Telenor’i mobiillevi Bygdøy’l aga oli selline, et kuni ma sain oma jutu lõpuni räägit ning ka vastuse ära kuulat, pidin helistama 5-6 korda ning iga kord alustama jutuga uuesti otsast pääle. Kõigepäält vajutama vajalikke numbreid ning lausuma võtmesõnu selleks, et kõikvõimalike alternatiivmenüüde kaudu jõuda klienditeenindajani. Siis räägid jutu ära ning kuulad vastuse.  Õnnestund kõne nõudis umbes 5 minutit. Kahjuks õnnestus katkematut mobiilisidet hoida ainult kord viie või kuue katse kohta, kõige kurvem oli see, kui õnnestund kõnest jäi vaid 30 sekundit puudu. Ja kõik otsast pääle. Lugejale asja sisu illustreerimiseks tuleb öelda, et mobiilside kehv levik Bygdøy’l on sama kui Tallinnas ei saaks signaali Kadriorus.

Õnneks on Norras Netcom’i nimeline mobiilside firma, kelle signaali tugevus Bygdøy’l on maksimaalne. Seega pole vaja imestada, et me pole enam Telenor’i mobiilside kunded (nagu ka mitte endise Eesti telekommunikatsiooni monopolisti EMT omad Eestis suvitades). Suur oli mu rõõm, kui Bygdøy’le kolimisele järgnend uuel aastal ehitas Tele2 endale välja oma telefonivõrgu. Arvan, et olime praktiliselt esimesed uued püsiliini kunded Tele 2-s, oleme seda jätkuvalt. No kohe kuidagi ei meeldi mulle need (olgugi et endised) monopolistid.

Tahaks veel mainida seda, et üldiselt on Norras tunduvalt paremad abonemendid mobiiltelefonide kasutajaile kui Eestis. Näituseks Netcom’il on abonement, mille nimi on FlexiTalk. Abonemendi kuumaksumus 0 (null) krooni. Kõne alustamine 0,89 ja üks kõneminut 0,45 krooni. SMS 0,45 krooni ja MMS 1,99 krooni. Interneti kasutamisel pole ükski päevaarve interneti kasutamise eest suurem kui 9 krooni. Hää uudis on selles, et pere liikmed räägivad omavahel täiesti tasuta. Kui pääle oma pere kellelegi teisele ei helista, siis on mobiiltelefoni maksumus kuus 0,00 krooni. Kui soovite, siis võite oma pereliikmetele tellida lisaks veel teenuse, mille eest tuleb kõigi pereliikmete kohta kokku maksta NOK 39.-/kuus, selle eest võivad helistada kõik pereliikmed oma mobiiltelefonidelt absoluutselt kõigile lauatelefonidele Norras ilma midagi juurde maksmata.

Sarnased abonemendid on ka teistel mobiilside operaatoreil. Kuna me oleme Netcom’iga rahul, siis ei plaani me aga oma mobiiloperaatorit vahetada. Eriti riskantne oleks vahetamine Tele2 sarnase abonemendi vastu, mille puhul ühest küljest võiks siis helistada kõigile Tele2 kundedele tasuta, aga teiselt poolt oleks siis oht, et siis ei saaks enam üldsegi rahu. Nimelt helistatakse Tele2 reklaamide kohaselt pidevalt täiesti võõrastele inimestele ka südaöösel, et teada saada, kas tegemist pole mitte arsti, torulukksepa või mis iganes ametimehega, keda parasjagu vaja peaks olema, kuna Tele2 numbritele saab ju helistada tasuta – miks siis mitte proovida, kas juhuslikult mõne vajaliku asjapulga pääle ei satu. Seega tuleb Tele2 reklaami tõlgendada kui hoiatust hoiduda sellest abonemendist kaugele, kui ei taha, et teid pidevalt tülitataks. Ma kahtlustan, et Tele2 tegi selle reklaami midagi muud silmas pidades, aga just nii saan mina sellest aru.

Kui nüüd aga rääkida Eesti mobiilsidest ning abonementidest, siis on pilt tunduvalt kurvem. Meie pere, kes me omame Eesti mobiiltelefone suhtlemiseks omavahel suviti puhkuste ajal Eestis, peame kannatama tunduvaid ebameeldivusi. Nimelt pole võimalik omada abonementi Eestis, mille puhul oleks kuumakse abonemendi eest 0.- (samas ei taha me põhimõtteliselt maksta abonemenditasu kuude eest, mil me Eestis mobiiltelefone ei kasuta) ning mille korral saaks omavahel tasuta helistada. Lähim vajalikule on kontantkaart (mis selle nimi nüüd ongi) Tele2-lt, aga ka selle puhul on probleemid, kuna peame iga kuue kuu tagant laadima telefonidele kõneminutite eest raha, kuna vastasel korral kaob number lihtsalt ära (isegi siis, kui kaardil veel raha on).

Tagasi ettevõtete ja mobiillevi teema lõpetuseks ka Telenor’i juurde. Nagu paljudele teistelegi lääne firmadele, kes arvavad end leidvat sinilindu Venemaalt, on ka Telenor lülitund sellesse protsessi ning nagu seda on juhtund ka teiste õnneotsijatega, on ka Telenor julmalt vankri rataste alla jäänd. Telenor asutas kahas ühe (kuuldavasti Kremlile lähedal seisva) vene ärimehega VF-s mobiillevi teenuseid pakkuva firma. Kõikvõimalike juriidiliste sammudega on nüüd Telenor’i osalusaktsiad arestit ning Telenor’ile mõisteti kohtu poolt vist umbes 10 miljardi NOK-i suurune trahv. Ajakirjandusest käis hiljuti läbi teade, et olla jõut mingile kokkuleppele. Kuidas neil aga tegelikult läheb ja kas neil õnnestub pääseda terve naha (aga vigastet hingega) pole kirjutamise hetkel veel selge. Ja see ei saagi vist kunagi lõplikult selge olla, vähemalt seni, kuni neil on raha VF-s investeerit.

Kui teisi näiteid sinilinnu taga ajajatest tuua, siis hiljuti kuulutas ka IKEA omanik Ingvar Kamprad, et ta on väsind pidevast altkäemaksu välja pressimisest VF-s ning selle tõttu jätab ta ära plaanit IKEA edasise laienemise VF-s (kus paraku on IKEA kaubamajad juba mitmel pool olemas). Kui siinkohal veel mõni sõna IKEA’st öelda, siis tuleb mainida, et IKEA suhtes oleme me naisega täiesti erineval arvamusel. Tema kui käsitööline selle sõna otseses mõistes (kirurg!) armastab osta IKEA’st ning hiljem tundide kaupa ostet lauavirna kaasas olevate kruvikestega kokku sobitada. Mina aga pean kõige inetumaks norrakeelseks väljendiks „leveres flatpakket“ (väljastatakse lamedalt pakituna), millega tähistatakse mööbli müümist lauahunniku kujul ning sellest johtuvalt mulle ei meeldi säält mööblit osta. Muude kaupade osas aga on IKEA valik hää, samuti pole midagi paha öelda ei teeninduse ega ka hindade kohta. Ja kui lisada, et IKEA kaubamajades müüakse originaalseid rootsi lihapalle pohlamoosiga, siis olen ma ikka jälle ja jälle nõus ette võtma teekonna IKEA’sse iga kord kui mu naine sinna minekuks seltsi soovib.

Vahemärkusena üks lugu sellest ajast kui üritasin olla ärimees Eestis – 90. aastate keskelt. Kuna Eestis oli mööbli valik tollal küllalt kesine, seda eriti pehme mööbli osas, siis mõlgutasin vahepääl mõtteid võimaluse üle hankida franchise õigused IKEA toodangule ning avada Eestis IKEA kaubamaja. Franchise õiguste hankimiseks pidin helistama IKEA kontorisse Madalmaades (ei mäletagi enam, mis linna) ning kui ma olin õige asjamehe telefoni otsa saand, siis rääkisingi talle oma soovi ära. Pääle soovi ära kuulamist lubati minuga uuesti ühendust võtta. Mõne päeva pärast teatati aga mu suureks kurvastuseks, et IKEA franchise õigusi Eestis pole võimalik saada, kuna need õigused on juba ära ant. Kui küsisin, et kellele need õigused on siis ant ning kuhu Eestis on lähitulevikus oodata IKEA kaubamaja avamist, siis mulle teatati, et andmeid franchise omaniku kohta ei väljastata ning olemasolevail andmeil pole Eestis lähitulevikus oodata IKEA kaubamaja avamist. Jutt läbi.

Mõni kuu hiljem juhtusin ühel teisel teemal rääkima telefonitsi ühe IKEA töötajaga Shveitsis. Kuna me rääkisime rootsi keeles ning tal tõenäoliselt polnd läheduses päält kuulamas ühtegi kolleegi, kes oleksid rootsi keelt osand, siis sain talt ka vastuse mind huvitavate IKEA franchise õiguste saatuse kohta Eestis. Mulle teatati, et IKEA franchise õigused jagatakse sünnipäeva kingitustena, tavaliselt 18. sünnipäevaks, ainukeseks tingimuseks olla see, et sünnipäevalapse perekonnanimi peab olema Kamprad. Ning see ei omavat mitte mingit tähtsust, kas sünnipäevalapsel on ka reaalset huvi avada mõni IKEA kaubamaja selles riigis, mille kohta franchise õigused kingituseks saadi. Kuna vanaisa Ingvar Kamprad pole just vaene mees (mõni aasta tagasi oli ta mõned kuud lausa maailma kõige rikkam inimene), kes kõigele lisaks hoiab raha kokku muu hulgas ka selle päält, et vaatamata oma vanusele ja rahakoti võimalustele reisib lennukites alati turistiklassis, siis pole ka arvata, et mõned tema lapselapsed peaksid rahalist puudust kannatama. Sellest tingituna polegi ehk IKEA Eesti franchise õiguste omanik vaevund oma õigusi Eestis kasutusele võtma.

Lõpetuseks üks näide ühest firmast Oslo’s, mille tegevust võiks iseloomustada seltsimees Stalini sõnadega: „Kaadrid otsustavad kõik!“

Olime mõned aastad Jaguar Norge AS kunded, kuna üksvahe oli meie peres vajalik kahe auto olemasolu. Kuna mu naine hindas väga Jaguar X-Type neljarattaveoga mudeli sõiduomadusi, siis pidas ta järjestikku kaks selle auto mudelit ära. Olime rahul nii autodega kui ka teeninduse kvaliteediga. Nagu ma juba eelneva jutu sees mainisin, otsustas mu armastet abikaasa ühel sombusel sügispäeval, et nüüdsest hakkab ta jala tööle käima ning sellest johtuvalt oli nüüd meie peres kogunisti kaks autot, mis seisid päevad läbi ning mida õhtusel ajal kasutati üheaegselt vaid umbes viiel päeval aastas – mina nagunii ei kasutand oma autot päevasel ajal parkimisega seondet probleemide tõttu Oslo kesklinnas. Kuna sellisel autode tolmutamisel polnd nagu suuremat mõtet, siis otsustasimegi jätta vaid ühe auto alles. Paraku ei saand selleks autoks olla abikaasa Jaguar, kuna see jäi meile lihtsalt väikeseks sõitude jaoks, kus lisaks neljale kaksjalgsele oli vaja autosse paigutada ka üks nelijalgne ning veel lisaks pagas.

Võtsin ühendust Jaguar’iga ning tundsin huvi, kas nad võtaksid auto komisjonmüüki. Müügimees lubas lahkelt asja ette võtta, kusjuures Jaguar’i komisjontasuks pidi jääma 10%. Vastavalt kokkuleppele viisingi auto Jaguar’i, kus see pidi puhastatama ning tehniliselt ära hinnatama ning seejärel müüki pandama.

Kui järgneva nädala jooksul ei olnd kuulnd Jaguar’ist ei kippu ega kõppu ning ka firma kodulehel polnd autot näha müügiks välja pand pruugit autode leheküljel, siis helistasin uuesti Jaguar’i. Paraku oli müügidirektor (kes oli auto vastu võtt) hetkel hõivat ning mulle lubati, et ta helistab mulle esimesel võimalusel tagasi. Kui kahe päeva möödudes polnd esimene sobiv võimalus ilmselgelt veel kätte saabund, siis tuligi uuesti telefon kätte võtta, paraku täpselt sama tulemuse ning lubadusega.

Kuna müügidirektor end näole ei and, siis tuli 16. päeval pääle auto Jaguar’i viimist kirjutada asjakohane e-mail Jaguar’i tegevdirektorile, koopiaga müügidirektorile. Sama päeva pärastlõunal saabus vastus müügidirektorilt, kus ta teatas, et kuna nii paljud on nende firmas haiged, siis nad pole saand autot ei puhastada ega tehniliselt hinnata. Vastuse lõpuks oli teade, et nad teevad auto puhastamise ja hindamise nii kiiresti kui võimalik ja kui see mulle pole aktseptitav, siis võin oma auto tagasi võtta.

Viimane lause polnd just selliste killast, mis ühele professionaalsele müügimehele oleks au teind, aga arvestades meie pere eelnevat kogemust selle firmaga otsustasin siiski neile veel ühe shansi anda. Kirjutasin vastuseks, et see, mida ma tahan, on auto kiire ettevalmistus müügiks ning selle müüki panek. Lisasin veel, et ka minu patsiendid peavad tihtipääle küllalt pikka aega ootama kuni nad saavad uuringule või protseduurile, aga sellele vaatamata olen võimeline pääle saatekirja saamist ühe tunni jooksul vastama küsimusele, mis päeval ja mis kellajal on patsiendil aeg uuringule. Paraku polnd Jaguar aga seni teavitand, kuna auto pidi lõpuks müüki tulema. Sellesama esmaspäevase päeva jooksul ei tulnd enam mingit vastust Jaguar’ist. Teisipäeval otsustasin, et kui neljapäevaks pole auto müüki pand, siis lähen pääle tööd ning võtan auto firmast ära – nii nagu müügidirektor oli mulle oma e-mailis lahkelt luband. Neljapäev oli tähtajaks selle tõttu, et teistel tööpäevadel poleks õnnestund autole pääle tööd järgi minna, kuna siis oleks nende firma juba sulet olnd. Norras on tavaliseks see, et just neljapäeviti hoitakse kõikvõimalikke asutusi ja firmasid veidi kauem lahti nii et ka tööinimesed saaksid oma asjad sel päeval tööaega varastamata ära ajada.

Teisipäeval saabus e-mail müügidirektorilt teatega, et on auto puhastet ning et seda hakatakse tehniliselt hindama. Kuna nüüd tundus, et asi on lõpuks ometi kontrolli alla saand, siis jätsin auto ära toomata ning läksin neljapäeval pääle tööd koju. Olime just õhtusöögilauda istumas kui mu abikaasale helistas Jaguar’i müügimees.  Abikaasa andis toru mulle ning ma sain teada, et nüüd on lõpuks ometi auto tehniline hinnang teht ning sellele vastavalt tuleb mul maksta NOK 13 500.- kolme toimingu eest – kummide vahetus, kolme aasta service (milleni oli tegelikult veel poolteist kuud aega) ning tagabumperil ühe väikse lakikahjustuse värvimine. Mulle tundus, et küsit summa on ebaproportsinaalselt suur ning ma küsisin (väga viisakalt), miks see hind nii kõrge on, kuna samasugused toimingud tehakse võrdväärse kvaliteedi ja hinnaklassiga Lexus’e firmas (kust minu enda auto pärit on) tunduvalt odavamalt – kummid vahetatakse alati ilma rahata, service maksab umbes NOK 2500.- ning sellise lakivigastuse parandamine on umbes NOK 2000.- ringis.

Vastuseks teatas müügimees, et nende firma pole Lexus ning kui mulle see (hind) ei meeldi, siis võin iga kell tulla ning oma auto ära võtta. Ma ei tea, millistest Hollywood’i filmidest oli see müügimees oma müügierialase ettevalmistuse saand (jutu ja käitumise järgi otsustades võis arvata, et sellega tema erialane ettevalmistus piirduski), aga see polnd ilmselgelt selline, mida minusugune muidu küllalt leplik inimene vastuvaidlematult taluda oleks võind. Teatasin, et tuleme koheselt abikaasaga Jaguar’i ning võtame oma auto müügilt ära.

Õhtusöök jäi pliidile tõmbama, sõitsime Jaguar’i ning võtsime oma auto müügilt ära. Sain sääl ka tegevdirektorile väljendada oma arvamust müügimehe ja müügidirektori käitumise osas. Asja puändiks oli see, et selgus, et nad olid meie auto juba praktiliselt maha müünd (millest müügimees ei suvatsend aga sõnagi telefonis mainida), paraku aga nende enese poolt meile lubat hinnast NOK 50 000.- madalamalt (meiega asja kooskõlastamata). Kuna nad endiselt tahtsid meie käest eelpool mainit  kolme tegevuse eest NOK 11 500.- (13 500 arvutamisel olla väike viga teht)  ning lisaks veel NOK 45 000.- komisjonitasu ning ei olnd nõus soostuma NOK 40 000.- komisjonitasuga ning tegema need kolm toimingut nende firmale tegelikult maksma mineva NOK 3000.- eest, siis jäigi neil meie auto müük tegemata ning komisjonitasu saamata.

Loo moraal – sa ei tea kunagi, mida üks firma väärt on enne kui firma peab lahendama mõnda veidi keerulisemat või ebastandartsemat ülesannet või on lihtsalt stressit. Firma viie aasta jooksul üles ehitet hää renomee meie pere silmis sai kõvasti kahjustet vaid mõne päevaga.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.