søndag 21. april 2013

Norra - ausalt ja avameelselt 14. Eestlased ja Norra, norralased ja Eesti


Eestlased ja Norra, norralased ja Eesti


Alustan tõdemisest, et ma ei ole kohand veel ühtegi eestlast, kes suhtuks Norrasse ja norralastesse pahatahtlikult. Ning seda sõltumata sellest, kas need eestlased on ise kunagi Norras käind või mitte.

Kui nüüd aga rääkida norralaste suhtumisest eestlastesse ja Eestisse, siis siin on pilt tunduvalt kirjum. Küllalt palju on neid, kes on Eestis käind ning nende suhtumine on üldiselt häätahtlik. Aga enamus norralastest pole Eestis käind ning paljud pole ka oma silmaga ühtegi elusat eestlast näind. Selliste norralaste hulgas on suhtumine eestlastesse ettevaatlikum ning esineb ka arvamust, et eestlaste hulgas võib hulgaliselt olla pätte ja kaabakaid (nagu arvatakse ka muudest Ida-Euroopa riikidest pärit kodanike hulgas olevat). Sellist arvamust võib soodustada ka osade norralaste mõneti  ksenofoobne hoiak, mis võib olla seda valdavam, mida kaugemal suurlinnadest asub arvaja elukoht. Teiselt poolt soodustavad sellist arvamust ka need eestlased, kes on Norras oma tegudega ületand uudisläve künnise. Ning kuna tänapäeval on uudisteks ainult halvad uudised, siis on sellisteks inimesteks Norras tegutsend eestlastest vaid pätid ja röövlid. Iga kord kui mõni meie kaasmaalane saab Norras mingi sigadusega hakkama, leiab see suure tõenäosusega kajastumist ka uudistes. Korralikud inimesed aga loomulikult ei paista mitte millegi sellisega silma, et neist võiks lehtedes kirjutada või neid võiks tv-s näidata.

Tõsi küll, eestlased pole just kuigi sageli uudistes. Hiljuti avaldati Aftenposten’is üks artikkel välismaalt pärit kuritegijate tegemistest erinevates Norra maakondades, kusjuures iga maakonna puhul mainiti ka ära, millistest riikidest on selles maakonnas enim kurja teind tegelased pärit. Üheksateistkümnest Norra maakonnast (fylke) oli vaid ühte põhjapoolsemat maakonda puudutavas statistikas ära mainit ka eestlased.

Samas võib lehtedest tihtipääle ka lihtsalt juhuslikult lugeda midagi Eestist ja eestlastest. Lugesin kord Aftenposten’ist artiklit, kus reporter küsitles ühes Oslo kesklinna juuksuriäris istund kliente. Üks daam arvas, et Oslo kesklinn on muutund nii koledaks, et vaadates kõiki kesklinna tänavail raha kerjavaid inimesi jäävat daamile mulje nagu  ta käiks mitte Oslo, vaid Tallinna kesklinnas.

Kuna mina isikliselt olen palju käind nii Oslo kesklinnas ning ka Tallinna ja Tartu kesklinnades ning olen vaid üks kord kohand kerjavat inimest Tartu kesklinnas ning mitte kordagi Tallinna kesklinnas, siis julgesin saata artikli autorile e-mailiga küsimuse, kas tal oleks võimalik uurida selles intervjuus oma arvamusega esinend daamilt, kas selle daami nii kategooriline arvamus Tallinna kesklinnast baseerub isiklisel kogemusel või paljalt tema kujutelmal sellest, kuidas võiks olla lugu kerjamisega Tallinna tänavail. Pakkusin välja ka võimaluse, et kui daam pole Tallinnas käind, siis mina (vaatamata sellele, et olen vaid vaene eestlasest välismaalane) võiksin spondeerida selle daami reisi Tallinnasse ainult selle tingimusega, et pääle Tallinnast tagasi tulekut kajastataks Aftenposten’is  sellelt reisilt saad muljeid. Paraku ei vastand artikli autor minu e-mailile ning ka daam pole minu poole pöördund minu poolt välja käid veksli lunastamise nõudega.

Mis puutub Oslo kesklinna, siis on sääl tõepoolest palju kerjavaid inimesi. Kui varasematel aastatel oli põhiliselt tegemist norralastest narkomaanidega, siis viimasel ajal on tänavapilti lisandund ka (ajakirjanduse väitel) Rumeeniast pärit mustlased, kes on Norra tulnd vaid kerjamise eesmärgil ning kelle kerjamistegevus olla organiseerit kuritegevuse üks osa. Mina tavaliselt annan norralastest narkomaanidele raha, tavaliselt NOK 200.- igale küsijale, aga ma ei anna raha mustlase välimusega kerjajatele juba eelpool mainit asjaolu tõttu.

Hakkasin norralastest narkomaanidele raha andma alles pääle Bygdøy’le kolimist, kuna lugesin tollal ühte artiklit elust tänaval. Üks Vi Menn ajakirja reporter tegi ajakirjandusliku eksperimendi ning otsustas elada 72 tundi Oslo tänavail ilma raha ja päävarjuta. Eksperiment toimus märtsi alguse külmade ilmadega ning reporter pidas vastu vaid 48 tundi. Kirjeldus sellest 48 tunnist oli niivõrd mõtlema panev, et sellest ajast pääle annangi raha Oslo kesklinnas igale narkomaanist raha küsijale. Rekordiks on olnd 6 raha küsijat ühe jalutuskäigu ajal. Õnneks ei käi ma iga päev kesklinnas, nii et isikline pankrot pole veel ukse pääle koputand.

Millest siis kirjutati selles artiklis? Elu tänaval oli muidugi karm ja külm, aga reporterit oli üllatand tema saatusekaaslaste sõbralik suhtumine, kus uustulnukat üritati aidata kõikvõimalike hääde nõuannetega – kust leida ööseks päävarju ning kuidas saada raha söögi ostmiseks. Artiklist selgus, et enamus narkomaanidest raha küsijaist Oslo kesklinnas on need inimesed, kes oma narkootikumivajaduses kasutavad sellist raha hankimisviisi kui viimast inimlikku meetodit selleks, et hoiduda nii kaua kui võimalik kriminaalsetest raha hankimise teedest. Selgus ka, et umbes NOK 200.- eest on neil võimalik hankida minimaalne kogus hetkevajadusi rahuldavat uimastusainet. Kui ma asja üle järgi mõtli, siis leidsingi, et selliseid inimesi, kes üritavad oma vajadusi endiselt veel legaalse raha hankimisega rahuldada, tuleb aidata. Sellest tingituna ongi raha andmise taksiks minu puhul kujunend 200 krooni.

Teen siinkohal ühe kõrvalepõike narkomaania teemale. Arstina olen jõund veendumusele, et narkomaania tuleks riiklikul tasandil kuulutada krooniliseks haiguseks (mida ta sisuliselt ongi – krooniline sõltuvushaigus) ning seda vastavalt ka riiklike vahenditega ravida. Kui kõigile registreerund narkomaanidele jagada tasuta narkootikumi, siis võidaks ühiskond ja ka narkomaanid nii mitmelgi tasandil.

Esiteks saaksid narkomaanid oma vajadused rahuldet kontrollit ja inimväärikust säilitaval moel. Narkomaanid ei kerja, ei varasta ega ei röövi mitte selleks, et see neile meeldiks, vaid selle tõttu, et neil on kisendav füüsiline vajadus narkootikumi järgi. Nad on sattund olukorda, kus füüsiline vajadus on nii suur, et tuleb au anda neile narkomaanidele, kes suudavad saada raha narkootikumide hankimiseks vaid kerjamise teel. Tasuta ja kontrollit kvaliteediga narkootikumide jagamine aitaks säilitada neil oma inimväärikust, lisaks narkootikumide saamisele võiksid nad jaotuspunktides saada ka süüa ning ennast pesta, samuti puhata/magada. Narkootikumide tasuta saamiseks tuleks end vaid narkomaanina registreerida. Võidakse öelda, et sellise tegevusega me kannaksime narkomaanid ühiskonnast maha. Ma arvan, et pigem vastupidi, teeksime nende elu taas väärikamaks. Samas võib neile olla kehtiv püsipakkumine suunata nad võõrutusravile. Selline tasuta narkootikumide ja toidu jagamine oleks riigile tunduvalt odavam, kui praegune narkomaania nähtudega võitlemine.

Teiseks võidaks ühiskond, kuna oleks oodata kuritegevuse vähenemist statistika kohaselt erinevatel aegadel umbes 30 - 70% võrra. Nii suur on praegu narkootikumidega seot kuritegevuse osakaal üldisest kuritegevusest. Võidaksid kõik need, kelle autodesse ja kodudesse tungitakse sisse narkootikumide ostmiseks vajaliku raha hankimise eesmärgil. Võidaksid kindlustusfirmad, kes võiksid osa kokku hoit vahenditest suunata narkootikume ja toitu ning päävarju jagavate jaotuspunktide loomiseks ja tegevuses hoidmiseks. Võidaks riik, kes peaks vähem raha kulutama narkomaaniaga ning selle kõrvalnähtudega võitlemise pääle.

Kolmandaks võidaksid kõik lapsevanemad ja nende lapsed, kes praegustes tingimustes on narkootikumide diilerite löögi all. Diilerid jagavad praegu koolilastele tasuta narkootikume eesmärgiga muuta nad sõltlasteks ning plaaniga hakata nende päält hiljem raha teenima. Kui riik jagab tasuta kõrge kvaliteediga narkootikume kõigile registreerund narkomaanidele, siis kaob ära narkootikumide turg, kuna keegi ei ostaks aineid, mida saaks jaotuspunktidest tasuta. Sellisel juhul pole ka mõtet tegelda rekruteerimistegevusega koolilaste hulgas, kuna sõltuvuse välja kujunemisel läheksid nad narkootikumide järgi jaotuspunkti ja mitte diileri juurde.

Kirjutasin kunagi ka asjakohase artikli Delfi’sse. Üheks suuremaks oponendiks minu poolt välja pakut ideele oli  üks Eestis kõrgelt hinnat psühhiaater, kes argumenteeris artikli kommentaarides tuliselt minu ettepanekute vastu. Umbes kolme kuu pärast võis samas Delfi’s lugeda tema enda artiklit samalaadse ettepanekuga. Esitasin talle kommentaaris küsimuse, et mis on tema meelt selle kolme kuu jooksul muut, kuna ta alles kolm kuud varem oli tuliselt nende samade ettepanekute vastu esinend. Vastuseks oli, et pääle minu artikli põhimõtetele vastu esinemist oli ta uuesti lugend läbi hulga uuemat erialast kirjandust ning jõund lõpuks minuga ühesugusele järeldusele. Kahjuks ei ole sellist riiklikku programmi algatet ei Eestis ega ka Norras.

Nagu ma juba ütli, oleks oodata vastava programmi loomisel kuritegevuse vähenemist 30 - 70% võrra. Kahjuks poleks selle programmi abil võimalik jagu saada kogu kuritegevusest. Siiski oleks narkootikumidega seot kuritegude vähenemisel loota ka ülejäänd kuritegude ohjeldamist, kuna politseil oleks siis rohkem aega (ja raha) selle ülejäänd kuritegeliku kontingendiga tegelemiseks.

Tahan siinkohal mainida ääremärkusena ühte äärmiselt ebameeldivat kommet, mida harrastatakse mitte ainult Norras, vaid ka Rootsis.

Nimelt on inimõiguslased, võrdõiguslased ja  kes iganes veel saavutand selle, et kui toime pannakse mingi suurem (uudisläve ületav) kuritegu, siis ei kirjutata mitte kunagi kuritegijast (ka pääle kohtus süüdi mõstmist) tema nime ja pilti kasutades. Kasutatakse väljendit, mis koosneb tema soost ja vanusest – näituseks: 22 aastane mees. Pildi asemel kasutatakse mingit musta kuju profiili, mis pole loomulikult selle kuritegija enda oma.

Selline kord ei pruugi iseenesest sugugi halb olla. Aga mis on äärmiselt ebameeldiv ja vastik, on see, et kui kuritegija nimi ja välimus jäävad igavesti saladusse, siis ohvrite pildid ja nimed on alati massmeedias täpselt ära tood. Eriti nende ohvrite omad, kes tapeti. Tulemuseks on see, et keegi ei saa teada, mis on vägistaja ja mõrtsuka nimi ja kuidas ta välja näeb, aga kõik teavad, kuidas nägi välja vägistet ja tapet inimene. Mis kõige hullem – iga kord, kui näituseks vägistatakse ja tapetakse mõni laps, siis koos selle lapse pildi ja nimega avaldatakse uuesti ära kõigi teiste analoogsete kuritegude ohvrite nimed ja pildid. 10 aastat tagasi. 20 aastat tagasi. 40 aastat tagasi. Ja iga kord kui nende varasemate ohvrite sugulased juhtuvad lehte avama, vaatab vastu uuesti nende lapse või õe pilt ja nimi ning kirjeldus sellest, mis juhtus.

Kui tagasi tulla selle juurde, mida on Norra ajakirjanduses lugeda veel Eesti ja eestlaste kohta, siis tuleb mainida kahte meest, kes esinevad pidevalt Eestit ja eestlasi halvustades.

Ühest mehest olen ma kuulnd vaid oma Norras elavate kaasmaalaste käest, kes teavad öelda, et üks meid halvustav inimene esineb sageli Klassekampen’i (Klassivõitlus) nimelise ajalehe veergudel. Kuna ma ise pole kunagi selle nimega ajalehte käes hoind ning ei plaani seda ka tulevikus teha, siis ma ei oskagi tema kohta midagi öelda. Miks tal kingad pigistavad ja mis/kes teda innustab Eestist halvasti kirjutama, teab ta ise paremini. Kuna me liigume loodetavasti ka edaspidi temaga erinevates aegruumides, siis ma sellel teemal enam rohkem ei kirjuta.

Teise Eestisse varjamatult halvasti suhtuva inimesega olen ma paraku ise elus isikliselt kokku puutund. Alustasin selle kohtumise kirjeldusega oma juba eelpool mainit artiklit 2008. aasta viimases Kultuur ja Elus, toon siinkohal välja veelkord lingi selle artikli juurde: http://kultuur.elu.ee/ke494_kaljusto.htm

Liimin siia siiski ka kohtumist kirjeldand sissejuhatava lõigu artiklist:

2006. aasta hilissügisel olin oma abikaasa saatjana kutsut tema doktoritöö juhendaja, südamekirurgia professori koju koosviibimisele. Eelmistest kordadest eristas seekordset koosviibimist asjaolu, et külalisteks olid valit erinevatesse eluvaldkondadesse kuuluvad inimesed abikaasadega. Seega oli oodata õhtut, kus vesteldi kõikvõimalikel teemadel ning ei pidand lõputult lahkama vaid arstiteaduslikke probleeme.

Esimene häirekell minu hinges kõlas siis, kui toimus külaliste omavaheline tutvustamine. Kuuldes, et oleme eestlased, hakkas ajakirjanikust/saatejuhist kohalik prominent koheselt demonstreerima oma vene keele oskusi. 17 Skandinaavias elat aastat on mulle õpetand, et inimeselt, kes soovib siin sinu kui eestlasega vene keeles rääkida, pole midagi hääd oodata. Kartused osutusid ka sel korral kahjuks tõeks – umbes 5-6 tunnisest koosviibimisest moodustas tubli kolmandiku meie omavaheline vaidlus selle üle, kas Eesti ja eestlased on ikka süüdi kõiges selles halvas, mida Venemaa ja venelased on läbi kogu oma ajaloo üle eland või mitte. Mulle ei meeldi vaielda vene televisiooni nõndanimetet diskussioonisaadete või siis läänepoolset näidet tuues Jerry Springeri stiilis saate formaadis, kus arutelu kui sellist ei toimu, kuna vastaspoole argumente ei kuulata ning püütakse vaid vastasest üle karjuda selleks, et kõlama jääks vaid oma enese ainuõige seisukoht. Kuna tegemist oli kohaliku prominendiga ning minust ehk 10-15 aastat vanema ja umbes 20 kilogrammi võrra suurema keha omanikuga, siis ei vaevand ta end eriti oma väidete kinnituseks argumentide otsimisega ning nende sõnastuse lihvimisega oma mõtetes enne nende ilmale toomist ning selle asemel kasutas ta eelpool mainit diskussioonisaadetest omandet ”diskussioonitehnikat”. Kõige kaalukamaks argumendiks oli muidugi teade, et nüüd olla ma oma pää kohale vett kogund (norra keelest tema ütlust sõna-sõnalt tõlkides), kuna tema on kirjutand seitse raamatut Venemaa teemal, elab suurema osa igast aastast Moskvas ning teab teiste sõnadega kõike sellel teemal räägitavast minust tunduvalt paremini.

Kuigi vaidluse temapoolne formaat mulle ei istund (kui vaidlus kusagile ei vii,  on alati kahju esimesest öeld lausest ka siis, kui sa pole vaidlust ise alustand), ei saand siiski ka vait olla, kuna siis olekski võind teistel külalistel jääda mulje nagu kõigis Venemaa hädades nii minevikus, olevikus kui ka lõpmatus tulevikus ongi süüdi meie väikene Eesti ning sellega koos ka kõik eestlased. Võib-olla olen mina isikliselt tõesti mingis osas Venemaa hädades süüdi ja sellisele süüdistamisele polegi mul midagi eriti asist vastu panna - seda enam, et sellel teemal sõna võtmine oleks mania grandiosa maiguga, aga paraku süüdistati ka kõiki teisi meie seltskonnas parasjagu mitte viibivaid eestlasi kõikvõimalikes surmapattudes (muuhulgas loogiliselt võttes ka minu lapsi, kes pole kunagi Venemaal käind). Kuna nemad ei viibind koosolemisel, siis pidime abikaasaga paratamatult eestlaste advokaadi rolli oma pääle võtma.

Prominendi jutust koorus välja, et tema vanaisa oli Riiast pärit juut ning seetõttu panigi mind üllatama asjaolu, et ta ei teand, millises riigis tapeti mineval sajandil kõige rohkem juute. Selgus, tõsi küll vähem üllatavalt, et ka teised külalised ei teand, et selleks riigiks oli NSVL.

Milliseks kujunes vaidlustulemus, on meil abikaasaga kui erapoolikuil osalejail raske hinnangut anda. Küll aga siirdus prominent pääle 2 tundi ”vaidlust” rõdule suitsu tegema ning meie lahkumiseni enam tuppa tagasi ei tulndki. Ju ta siis väsis ära oma kõrgest tasemest allpool paiknevate oponentidega ühes ruumis viibimisest. Hiljem esines pererahvas unisoonselt vabandusega, et meiega ühte seltskonda meie suhtes nii vaenuliku käitumisega külaline oli kutsut (kust võisidki nemad seda ette teada!). Lisaks teatasid nad, et prominendi pool kodus varem analoogsel koosviibimisel viibind inimestena üllatavat neid prominendi äsjakõland vene shovinistlik propaganda kommunistlikus kastmes, kuna nad teavad, millises luksuses prominent ise elab. Kõiki neid fakte arvesse võttes julgen arvata, et Lenin oleks prominendi lahterdamiseks kasutand tõenäoliselt sama väljendit nagu ta tegi mitmete teiste vasempoolse retoorikaga lääne rikkurite iseloomustamiseks – kasulikud idioodid. Mis puutub kommunistliku retoorikaga tegelaste sõnade ja tegude lahknemisse, siis sellise lahkheli eredaks näiteks oli Friedrich Engels, kes olla oma tehastes töölisi julmalt ekspluateerind ning saad rahaga finantseerind muu hulgas Karl Marxi vaimu- ja kirjategevust ning ka Marxi mugavat isiklist hõlpelu.

Kuna ma ei ole kirjutand Venemaa kohta ühtegi raamatut, seitsmest rääkimata, siis mis võiks olla see, mis õigustaks minu osalemist vaidluses norralasest eksperdiga Venemaa teemadel? Veel enam - mis õigustaks nüüd seda, et julgen kirjutada artikli Eesti suhetest Venemaaga, eestlaste suhetest venelastega ning loota, et seda keegi veel lugeda tahaks?


***


Seoses Berliini müüri langemise 20. aastapäeva tähistamisega esines eelpool mainit prominent ka raadiosaates NRK’s ”Verden på lørdag” ning esines muuhulgas ka järgmise ütelusega: ” Mineval aastal oli Tallinnas suur tüli selle nõukogude pronkssõduri üle, mis nad (loe: eestlased) maha lõhkusid ning mis hiljem viidi Venemaale. Sääl on nüüd uus monument, mis austab neid antikommunistlikke partisane Eestis, neid, kes võitlesid Stalini annektsiooni vastu. Monumendi soklit ehib SS-leegioni Estland vapp.” ( ”I Tallinn i fjor var det en svær krangel om denne sovjetiske bronsesoldaten som de rev og som ble flyttet senere inn i Russland. Der er det kommet et nytt monument av ham som hedrer de antikommunistiske partisanene i Estland, de som slåss mot Stalins anneksjon. Sokkelen på det monumentet preges av våpenskjoldet til SS-legion Estland”).

Sellest saatest kirjutas Eestis elav norralane Øyvind Rangøy oma artiklis ”Usant om Estland i NRK” (Vale Eesti kohta NRK’s), mis ilmus oktoobris 2009. aastal Estlands-nytt (Eesti-uudised) 3. numbris, 14. aastakäik.

Øyvind Rangøy kirjutab oma artiklis, et see Hans Wilhelm Steinfeld’i ütelus NRK raadiosaates on kui puhas ”leia üles viis viga”-mäng. Ning selgitab, et esiteks oli pronkssõduri tüli 2007. aastal. Teiseks ei viid pronkssõdurit mitte Venemaale, vaid ühele sõjaväekalmistule Tallinnas. Kolmandaks pole Vabadussambal mitte mingit seost pronkssõduriga, ning seisab ka mitte samal kohal. Neljandaks ei austa Vabadussammas mitte neid, kes võitlesid Stalini annektsiooni vastu, vaid neid, kes võitlesid Eesti Vabadussõjas aastatel 1918-1920. Kõige tõsisemaks on siiski väide, et monument kannab SS-vappi. Selle väite on Steinfeld ilma kriitikatundeta võtt eestivastasest propagandast vene meediast.

Oma artiklis on Øyvind Rangøy kasutand teiste härra Steinfeld’i (vale-)väidete ümber lükkamiseks eestijuudi ajaloolase professor David Vseviov’i kommentaare. Artikkel on hävitavaks kriitikaks härra Steinfeld’i ütelustele NRK’s, kahju vaid, et Estlands-nytt’i loetakse vaid käputäie norralaste poolt, mistõttu enamus neist norralastest, kes raadiosaadet juhtusid kuulama, ei teagi, et härra Steinfeld’i poolt esitavad väited Eesti ja Eestis toimuva kohta pole pehmelt öeldes mitte päris korrektsed.

Nagu ma eelpool juba manisin, ei too ma nimeliselt ära neid mitte-poliitikuid, kelle kohta mul midagi hääd öelda pole. Härra Steinfeld’ile tuleb paraku erand teha, kuna veidi allpool pean ma nagunii tema viimases raamatus avaldet väidete ümber lükkamiseks seda raamatut ka tsiteerima ning viite korrektsuse nimel tuleb nagunii ka raamatu autorit nimeliselt mainida. Lisaks tuleb härra Steinfeld’ile veel erand teha, kuna vaatamata sellele, et ta pole poliitik, pole tema puhul tegemist mitte lihtsalt inimesega, vaid minu arvates küllalt tulihingelise võitlejaga ideoloogilisel rindel.

Arvestades härra Steinfeld’i seniste üteluste vabadust nii isiklises väitluses kui ka raadios esinedes võis arvata, et tema 2009. aasta novembris ilmund raamatus „Hatet i Europa. Tyve år etter Berlins andre fall“ ( kirjastus Cappelen Damm) – „Vihkamine Euroopas. Kakskümmend aastat pääle Berliini teist langemist“ võib samuti oodata krõbedaid ütelusi Eesti kohta. Selleks et kirjutada siin asja sisust ning mitte nii nagu nõukogude ajal kritiseeriti KGB poolt korraldet „rahvakogunemistel“ nõukogude rezhiimi kritiseerivate kirjanike raamatuid – „ma pole Solzhenitsin’i raamatuid ise lugend, aga nende puhul on tegemist puhta pahnaga“ , siis olin nimetet raamatu sunnit ka ise ostma ning selle läbi lugema.

Pean kohe ütlema, et raamat polnd sugugi nii halb kui arvasin seda olevat tema seniste esinemiste põhjal otsustades. Ei oskagi öelda, kas siin on tegemist sellega, et kirjalikult ei saa nii mitmeidki kergelt ümber lükatavaid asju väita või siis on härra Steinfeld’i puhul tegemist inimesega, kellele meeldib seltskonnas oma eruditsiooniga ning oma kohtumiste üle maailma vägevatega kiidelda ning kes siis koheselt satub konflikti nendega, kes tema „suurusest“ kohe kas aru ei saa või siis lihtsalt temasse temast endast teistmoodi suhtuvad. Aga tühja sellest. Mida ma siiralt loodan, on et tema KGB/FSB toimikus pole tema enda allkirja. Kui mulle öeldaks, et pole sugugi kindel, et härra Steinfeld’i kohta on üleüldse olemas toimik KGB/FSB’s, siis oleks sellise üteluse puhul tegemist ütleja naiivsusega – välisajakirjanik, kes külastas ja elas NSVL-s õige mitmed aastad möödund sajandi 70. ja 80. aastatel. Ajal, mil välisajakirjanikega võisid suhelda vaid need, kes olid KGB’s tööl või kes siis andsid aru KGB’le oma kontaktide kohta välismaalastega. Nagu härra Steinfeld’i jutust võis aru saada, on tal tollest ajast palju sõpru Moskvas. Seega nende hulgas, kellel oli tol ajal lubat suhelda välisajakirjanikuga NATO liikmesriigist Norrast.

Raamatu juurde. Lugesin raamatu ühe õhtuga läbi (nagu juba öeld, oli raamat loetav) ning leidsin säält vaid umbes 5 sellist faktiviga, mida võin kinnitada ilma ajalooallikaid kontrollimata, selle eest aga rikkalikult kaheldavusi, mille ümber lükkamiseks tuleks kasutada aega ja otsida tõendeid kirjandusest (ei saa kõiki seni läbi loet raamatuid sõna-sõnalt mäletada).

Ajaloolase haridusega inimesena peaks härra Steinfeld siiski püüdma hoiduda sellistest lapsustest, mida kohe ka ära toon. Kuna tema raamatut müüakse raamatupoes Faglitteratur i Historie (Erialane ajalookirjandus) osakonnas, siis oleks siiski oodand vähem labaseid faktivigu (ning siis on tegemist nende vigadega, mida mina üles leidsin – ma pole samas isegi mitte asjarmastaja Balkani ja Lähis-Ida ajaloos). Paljud teised minu silmis samuti kaheldamatud eksimused on paraku sellised, mille kohta võib kritiseerimise korral vastuväiteks öelda, et tegemist on interpretatsiooniga, mis võib olla subjektiivne. Jätan nad siis mainimata, seda enam, et selliste kohtade esitamisele ja neile vastu vaidlemisele kuluks sama palju lehekülgi, kui on kritiseeritavas raamatus eneses.

Raamatus on väidet, et 1991. aasta kevadel tuli Rootsi pääminister Carl Bildt Moskvasse. Kuna minu õel ja minul oli au kohata Carl Bildt’i Umeås 1991. aasta augustis, kus ta esines valimiskõnega moderaatide koosolekul, siis tean täpselt, et Carl Bildt sai Rootsi pääministriks (Statsminister) alles pääle 1991. aasta septembri kolmandal pühapäeval toimund valimisi ning seega ei olnd ta 1991. aasta kevadel mitte teps pääminister.

Lk. 50 väidetakse, et mõned päevad pääle Stalini surma sisenesid marssalid Zhukov ja Timoshenko püstolitega Poliitbüroo koosolekule ning arreteerisid Beria. Beria arreteeriti tegelikult alles 26. juunil, mis teeb ajavahemikuks üle kolme kuu, aga mitte mõned päevad. Samuti nimetatakse samal leheküljel 1953. aastat toimund sündmuste kirjeldamisel Nikita Hrushtshev’i pääministriks ja Kremli uueks juhiks. Tegelikult valiti Hrushtshev 1953. aastal NLKP uueks pääsekretäriks ning pääministriks (NSVL Ministrite Nõukogu esimeheks) sai ta alles 1958. aastal. 1953. aastal oli tegemist kollektiivse juhtimisega, kusjuures nominaalselt peeti NSVL juhiks pääministrit, kelleks oli 1953. aastal Georgi Malenkov. Hrushtshev’il õnnestus Malenkov sellelt kohalt eemaldada alles 1955. aastal ning asendada Nikolai Bulganin’iga, kes püsis selles ametis kuni 1958. aastani, tõsi küll juba olukorras, kus tegelik võim oli suuresti Hrushtshev’i kätte läind.

Lk. 55 mainitakse, et Stalini väimees Andrei Zhdanov oli kultuuriminister. Tegelikult oli Stalini väimeheks Andrei Zhdanov’i poeg Juri Zhdanov, kes abiellus Stalini tütre Svetlanaga alles pärast isa Andrei Zhdanov’i surma.

Lisaks eksib autor Brezhnev’i surma aastaga, pakkudes selleks 1981. aastat. Kuna ma teenisin Brezhnev’i surma ajal aega ühes Moskva juhtivas sõjaväehospitalis, siis tean, et Brezhnev suri 10. novembril  1982. aastal, mis kajastus meie hospitali elus selles, et meid viidi üle lahinguvalmidusse number üks (nagu ka siis kui NSVL sõjaväelennuk tulistas alla Lõuna-Korea reisilennuki).

Lk. 192 aga mainitakse ära seda vestlust, mis meil oli härra Steinfeld’iga 2006. aasta hilissügisel ning mida ma olen eelnevalt juba kirjeldand. Kuigi nimesid ei mainita, pole siiski kahtlust, kellega ning millise kohtumisega on tegemist. „“Poleks olnd meie antikommunistlikku võitlust, oleks Norrast saand nõukogude vabariik kaua aega tagasi,“ kuulsin ühte arsti Tartust väitma pääle kümmet aastat elamist Norras“. Kuna meie kohtumisel härra Steinfeld’iga oli kaks Tartust pärit arsti – Mari ja mina, siis pidi see väide ühe meie kohta käima. Kuna mina, erinevalt härra Steinfeld’ist, kuulan vestluses ka teiste vestluses osalevate inimeste arvamusi, siis tean kindlalt, et Mari midagi sellist ei öelnd. Kuna minu ütelused baseeruvad teadmistele, mis on hangit suure hulga kirjanduse läbi lugemisest ning minu arvamused Eesti ajaloost ning meie suhetest VF-ga samuti NSVL perioodist on juba kaua aega tagasi välja kujunend, siis tean täpselt, et mina samuti midagi sellist ei väit. Ma pole kunagi arvand, et Eesti vabadusvõitlejate tegevus aitas ära hoida teiste riikide (ning eriti Norra) okupeerimist NSVL poolt. Eelpool nimetet vestluses ütli ma, et kui Stalin poleks surnd (või tõenäoliselt aidati tal surra tema lähimate kaasvõitlejate poolt, kes olid hirmul oma enda saatuse pärast), siis vastavalt nüüdseks ilmsiks tulnd dokumentidele oli Stalinil plaanis olnd alustada kolmandat ehk lõplikku Ilmasõda, mille ajendiks pidi saama kõigi NSVL juutide arreteerimine ning füüsiline hävitamine. Arreteerimine pidi toimuma 5. märtsil 1953. aastal. Tänu Stalini surmale jäid juudid NSVL-s hävitamata ning sellega jäi ka USA ja teiste lääneriikide provotseerimine Kolmandaks Ilmasõjaks ära ning sellega jäi Lääne-Euroopa demokraatiatel ära oht sattuda Eesti ja eestlastega sarnasesse olukorda.

Kuna härra Steinfeld’i raamatut müüakse, nagu juba varem mainit, ajaloolise erialakirjanduse osakonnas ning ka tema peab end nii ajaloolaseks kui ka ajakirjanikuks, siis oleks siiski oodand suuremat täpsust vaidluspartnerite üteluste tsiteerimisel. Kui aga tegemist on ilukirjandusega, siis tuleks seda raamatut ka vastava kaaskirjaga turustada.

Õnneks kohtab selliseid inimesi nagu härra Steinfeld elus küllalt harva ning enamus norralasi, keda mina kohtan ning eriti need, kellega ma vabatahtlikult ja meelsasti läbi käin, on meeldivad ning Eestisse sümpaatiaga suhtuvad inimesed. Nii härra Steinfeld’i kui ka Klassekampen’is kirjutava  tegelase jutu ja väited kaaluvad üles sellised Norra propageerijad Eestis ja Eesti propageerijad Norras nagu juba eelpool mainit Põltsamaal elav norralane Øyvind Rangøy, samuti Helsingis elav norralane Turid Farbregd. Lisaks veel teised liikmed Norra-Eesti Ühingust ja veel paljud-paljud teised norralased. Aitäh, et Te olemas olete!


© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.

Ingen kommentarer:

Legg inn en kommentar