Norra - ausalt ja avameelselt 2. Miks Norra?

 

Miks Norra?

 

„Millisesse haiglasse sa Oslo’s tööle lähed?”  -  just nii kõlas standardküsimus minu kolleegide suust Uppsala Akadeemilises Haiglas. Minuga koos töötas Rootsi ühe kõige suurema ja loomulikult kõige parema haigla radioloogia kliinikus kuuskümmend üheksa (69) arsti. Lisaks veel muu personal, nii et kokku umbes 300 inimest. Nii suures osakonnas töötavaile inimestele ei võindki pähe tulla mõtet, et keegi võiks Norrasse tööle minna mõnda väiksemasse või vähem prestiizhikasse haiglasse, kui seda oli (ja on) Uppsala Akadeemiline Haigla. Neile, kes pole meditsiiniliste spetsialiteetidega täpselt kursis, lisan juurde, et radioloogia tegeleb põhiliselt diagnostikaga (aga vähemal määral ka raviga) kasutades selleks nii röntgenkiiri, ultraheli, magnetresonantsi kui ka radioisotoope, mistõttu teda kutsutakse meditsiinis tihtipääle piltdiagnostiliseks erialaks.

Pääle kohustusliku küsimuse esitamist tuldi lagedale oma nägemusega  Norrast. Kõland arvamusi võiks kokkuvõtlikult sõnastada järgmiselt:  kõik ilusad Rootsi loodusvormid on Norras samuti esindet ja lisaks  sellele on Norras veel palju muudki, mida paraku Rootsis ei leia. Seega - Norras on väga ilus loodus. 

Looduse kaunidusega Norras olime ka ise hästi kursis oma varasemate reiside tõttu. Loodus oli soodustavaks, aga mitte otsustavaks teguriks Norra kolimise otsuse langetamisel. Nimelt olid meie lapsed jõund juba lasteaia ikka ning seetõttu tekkis Maril isu pääle paari lastega kodus veedet aastat minna tööle. Kahjuks selgus aga, et Rootsis polnd tal bürokraatlike takistuste tõttu võimalik tööd saada. Moodustus takistuskolmnurk töölubasid jagava Immigratsiooniameti (Invandrarverket), arstilitsentse väljastava Sotsiaalvalitsuse (Socialstyrelse) ning ükskõik millise võimaliku tööandja vahel, mida võiks iseloomustada 1961. aastal avaldet Joseph Heller’i raamatus „Catch 22“ toimuva situatsiooni kirjeldusega  - „catch 22”, mida küll Rootsis tuntakse selle rootsikeelseks kohandet päälkirja „Moment 22” nime all. Raamatu põhjal vändati ka koheselt kultusfilmi staatusse jõund film. Kes pole juhtund seda raamatut lugema või samanimelist filmi nägema (soovitan soojalt seda teha), siis sellele võiks situatsiooni eesti keelde tõlkida algklassidest pärit lugemisõpiku loo abil – „Nokk lahti, saba kinni. Saba lahti, nokk kinni”.

Nimelt nõudis Immigratsiooniamet tööloa väljastamiseks töölepingut. Tööandja ei koostand töölepingut ilma arstilitsentsita. Sotsiaalvalitsus aga ei võtt litsensitaotlust menetlusse isikuil, kellel polnd tööluba. Nokk lahti, saba kinni. Saba lahti, nokk kinni. Siin ei aidand ka see, et Mari oli enamuse kliinilistest ainetest Stockholm’is Karolinska Institutet’is omandand ning sääl ka vastavad eksamid sooritand. Karolinska Institutet’i diplomi saamiseks tulnuks tal lisaks Karolinska’s sooritet viiendale ja kuuendale kursusele sooritada Karolinska’s ka neljas kursus, mille tegemiseks tal pääle Karolinska’s  eelnevalt omandet kursuste Tartu Ülikooli üle kandmist, Tartus lisaks teht kümnele arvestusele ning eksamile ja kogu ülikooli kursuse kliinilisi aineid koondava riigieksami sooritamist (ning sellega kaasneva TÜ diplomi saamist) enam sugugi lusti polnd, mida ei saand talle ka ette heita.

Seega tundus, et Rootsi Kuningriigis polnd tal vähimatki lootust oma arstikarjääri alustada. Seetõttu küsisingi kord Stockholm’is Norra Saatkonna Konsulaarosakonnas Norra viisade järel käies (tollal nõuti EV kodanikelt Norra sõiduks viisasid ja meie kui sääduskuulekad inimesed hankisime viisad Norra sõiduks ka Rootsis elades vaatamata sellele, et piiril mingit passikontrolli oodata polnd) Norra konsulaarametnikult järele, kas ühel verivärskel arstil  oleks Norras mingi võimalus leida erialast tööd.  Ametnik juhtus lahke ja kena inimene olema ning lubas asja uurida. Järgmisel päeval helistaski ta mulle töö juurde ning teatas, et ta on asja arutand ühe ametnikuga Norra Terviseametist, ning see oli teatand, et ma võin helistada otse temale.

Terviseameti töötajale helistades selgus, et ta oli juba siia-sinna helistand ning välja uurind, et Førde Keskhaiglas olla desperaatne vajadus (desperat behov) radioloogide järgi. Kui ma ametnikule teatasin, et küsimus pole mitte töö otsimises minule, vaid minu abikaasale, siis sain omakorda vastuseks, et Førde Keskhaigla olla nii suur haigla, et sääl olid kindlasti töövõimalused olemas ka internidele (eesti  terminoloogiat kasutades, norra terminoloogia järgi -  turnuslege). Kui küsisin, kuidas olid lood litsentsi saamisega Norras, siis kuuld vastus oli nii julgustandev, et helistasingi juba ametnikult saad telefoninumbril haigla radioloogiaosakonna juhatajale dr. Rune Skaar’ile.

Dr. Skaar kuulas mu jutu ära ja teatas, et minule oli tal kindlasti tööd pakkuda, aga  mis puutus minu abikaasasse, siis tema suhtes ei saand ta midagi lubada, kuna sellised lubadused ei kuulund tema ameti võimupädevusse. Küll aga lubas ta asja arutada haigla direktoriga ning mulle seejärel ka tagasi helistada. Veidi aja pärast juba samal päeval helistaski mulle haigla direktor ning teatas, et ta oli dr. Skaar’iga asja arutand. Selle arutelu tulemuseks oli olnd see, et kui ma oleksin aktseptind mulle pakutavat radioloogi kohta nende haiglas, siis saanuks ta kindlalt lubada, et ka minu abikaasa võis saada interni tööpakkumise haiglas ning et haigla oleks teind omalt poolt kõik aitamaks meil võimalikult kiiresti vormistada litsentsitaotlusi Norras. Lisaks võis ta haigla poolt lubada nii ametkorterit kui ka lasteaia kohti meie lastele.

Leppisime kokku, et tuleme Mariga haiglaga tutvuma meie järgmisel reisil Norrasse, mis pidi toimuma juba paar nädalat hiljem.

Enne Norra sõitmist olime dr. Skaar’iga korduvalt kontaktis, kusjuures kõige muljetavaldavamaks oli tema pikk ja detailne faks teekirjeldusega ning õpetussõnadega sellest, kuidas Norra mägedes tuleb autoga sõita. Ta teatas, et enamik liiklusõnnetustest Norra mägedes on seot lauge maastikuga riikidest pärit turistidega, kes on harjund „happy country-driving’uga” (just nimelt kasutades oma norrakeelses kirjas ingliskeelset väljendit) ning kes ei tea, et mägedes peab laskumisel aeglustamiseks kasutama mitte pidureid, vaid mootori madalaid käike. Juurde lisat dramaatilised kirjeldused konkreetsetest liiklusõnnetustest olid nii sünged, et sel päeval kui sõitsime Oslo’st Førde’sse, pidurdasin 500 kilomeetrisel teekonnal vaid kaks korda. Esimene kord jättes auto seisma praamil Sognefjord’i ületamiseks ning teisel korral haigla parkimisplatsil.

Tee oli iseenesest ilus ja muljetavaldav. Tollal oli Oslo’st Førde’sse  viival maanteel mägede ületamisel küllalt palju lõike, kus tee oli kitsas ja käänuline ning kus vastutuleva auto mööda laskmiseks tuli kasutada nõndanimetet teetaskuid, kuna teel ei mahtund kaks autot kaljude ja kuristiku vahel kõrvuti sõitma. Hilisematel aastatel on seda teed tunduvalt parandet tunnelite abil tee mägedest läbi juhtimisega, mistõttu kuristiku serval sõitmine on miinimumini vähenend. Saime aru ka sellest, miks dr. Skaar oli oma faksis korduvalt rõhutand vajadust auto tehnilist seisundit ning eriti pidurite seisukorda kontrollida. Ainult madalate käikude abil mägedest laskumist soodustas ka asjaolu, et meie tollasel manuaalkäigukastiga autol Pontiac Trans Sport oli võimalik esimest käiku sisse panna ka sõidu ajal. Nii mitmelgi meie varasemal automudelil poleks esimese käigu sissepanek sõidu ajal olnd võimalik, mistõttu oleks laskumisel pidand tunduvalt rohkem pidurdama. Kuna on arvata, et lugejate hulgas võib olla ka inimesi, kellele on autode juures hulga tähtsamad ühed teised omadused, siis lisan kohe asja tasakaalustamiseks juurde, et auto oli punast värvi.

Hiljem oleme mägedes sõidu suhtes tunduvalt kogenumaks saand, mistõttu võiks esimest sõitu üle mägede iseloomustada väljendiga „hirmul on suured silmad”, aga esimese korra kohta olime sõiduga siiski rahul. Tollel sõidul ületasin ka viimast korda teadlikult kiirust autoga sõitmisel Norras, kuna me polnd Norra säädustega kursis. Sõitsin nimelt nii nagu olin harjund Rootsis autoga sõitma  -  umbes 10 - 20% üle lubat kiiruse, seda loomulikult tasasel maal sõites. Õhtul restoranis dr. Skaar’iga ning tollase osakonna ülemradiograafi (hilisema osakonna pääliku) Sveinung Bjørkedal’iga einestades ning sõiduelamuste üle arutades selgus, et Norras karistatakse teat piirist suuremat kiirusületamist vanglaga, mistõttu meil kadus alates tollest õhtust autoga Norras sõites teadlik kiiruse ületamise soov. Tulen Norra teede ja liikluskorralduse juurde hiljem tagasi juba eraldi päätükis, seniks aga lähen oma looga meie perekonna Norra  kolimise põhjuste ja protsessi juurde tagasi.

Førde Keskhaiglal on väliselt üks kõige inetumaid (et mitte öelda kõige inetum) haiglahooneid, mida ma oma elus olen näind ja seda mitte sugugi sellepärast, et ma neid vähe näind olen. Hiljuti selgus, et vaatamata oma noorele eale, on haiglahoone juba arhitektuurilise kaitse all. Ju siis kardetakse, et muidu võidakse haigla välimus ilusamaks teha. Mis puutub aga hoone sisemusse, siis selgus, et see on väga funktsionaalne, ilus  ja hubane. Ühest äärmusest teise. Haigla avati Førdes 1979. aastal pääle pikka arutelu selle üle, kus pidanuks asuma maakonna keskhaigla. Nagu see on tüüpiline, ei saand poliitilised parteid omavahel  kokkuleppele, milline kolmest maakonna haiglast pidanuks edutatama keskhaigla seisusesse. Kuna kildkondlikud huvid olid nii tugevad ja vastuolulised, siis tehti kompromiss ning ehitati uus keskhaigla tühja koha pääle suhteliselt maakonna keskele teede ristumise lähedale. Lugu polnd siiski nii drastiline kui Põhja-Rootsis, kus ei suudet otsustada kumb kahest üksteisest 40 km kaugusel asuvast haiglast (Boden’i ja Luleå haiglad) tuli säilitada ning milline sulgeda, ning seetõttu otsustati ehitada nende kahe haigla vahele (20 km kummastki) veel kolmas (Sunderby haigla) ning seejärel sulgeda mõlemad. Kui arvate, et ma teen siin kohatut nalja, siis eksite rängalt. Tegemist on tõesti sündind looga, selliseid „nalju” juhtub poliitikute otsustamisel ühtelugu ükskõik millises riigis. Ega asjata ei peeta näiteks briti huumorisõprade hulgas parimaks saateks ülekandeid briti parlamendi alamkoja istungeilt.

Førde Keskhaigla jättis meie luurekäigul oma töötajatest ja nende professionaalsetest oskustest äärmiselt meeldiva mulje ning seetõttu oli otsustamine lihtne. Võtsime tööpakkumised vastu ning Mari alustas haiglas tööd juba kolm kuud hiljem, tõsi küll, ajutise litsentsiga, mille pikendamine sõltus sellest, kas tal õnnestunuks juba töötamise kõrvalt sooritada nõutavad lisaeksamid (veelkord kogu ülikooli kliiniliste ainete kirjalik eksam, lisaks veel meditsiinilise norra keele eksam). Kuni eksamid polnd sooritet jäi ülejäänd pere seniks Rootsi elama. Kui kaks kuud hiljem olid vajalikud eksamid sooritet, siis võisin ka mina anda sisse lahkumisavalduse ning asuda kolimist korraldama. Et võimaldada endale Norra litsentsi kergemat taotlemist hankisin mina samal ajal Rootsi arsti legitimatsiooni (läkarlegitimation) ja spetsialisti (bevis om specialistkompetanse) paberid. Varem polnd nende järgi erilist vajadust olnd, kuna Rootsi Sotsiaalvalitsus oli seni ilma probleemideta pikendand minu ajutist litsentsi (kokku vist kogunisti 17 korda), mille alusel olin senini saand töötada radioloogina Rootsis. Legitimatsiooni saamiseks tuli läbida sotsiaalmeditsiini lisakursus ning sooritada ka vastav eksam, kusjuures kursus, kus õpetati kõikvõimalikke Rootsi meditsiini puutuvaid juriidilisi aspekte, oli väga huvitav ja kasulik.

Pääle lahkumisavalduse esitamist oli mul Uppsala Akadeemilise Haigla radioloogiaosakonna juhataja professor  PG Lindgreniga kolm väga rasket jutuajamist, kokku umbes neli ja pool tundi. Rasked selle tõttu, et vestluste teemaks oli see, miks ma ütli koha üles ja mida saanuks professor teha selleks, et ma oma avalduse tagasi võtnuksin ning jätkanuks tööd oma senisel kohal. Kuna mulle selles osakonnas meeldis töötada, siis tuli mul professorile seletada, et koha ülesütlemise põhjuseks oli mitte minu soovimatus senisel kohal jätkata, vaid Rootsi bürokraatia, mis ei võimaldand minu abikaasal asuda tööle õpit erialal. Vahemärkusena tunnistan kohe üles, et austet professori huvi minu jätkamise vastu senisel kohal ei olnd põhjustet mitte sellest, et ma oleksin olnd mingi radioloogiline geenius (meie osakonna tase oli nii kõrge, et erialaste oskustega silma paistmine meie kolme professori ja umbes neljakümne dotsendi kõrval olnuks väga raske ka minust tunduvalt targematel ja kogenumatel radioloogidel), vaid selles, et olin üks vähestest, kes oli pidevalt tööl ning tegi selle töö ka ära. Kuna osakonna arstide erialane tase oli nii kõrge, siis viibisid meie professorid ja dotsendid ning ka paljud seni  tiitliteta arstid osa oma tööajast kõikvõimalikel rahvusvahelistel konverentsidel ja kongressidel loenguid pidades, Uppsala Ülikooli arstiteaduskonna õppetööst juba rääkimata. Seda kõike teades oligi professor tõenäoliselt oma südameasjaks teind vajalike tingimuste loomise selleks, et ma saanuksin osakonnas jätkata. Pääle mitmenädalast asjaga tegelemist teatas professor mulle, et ta võis teha kõik selleks, et aidata Maril ületada kõik rootsi bürokraatia takistused ning sellega võimaldada ka minul jätkata senises ametis.

Nimelt teatas PG (lugejale selgituseks – nii teda kõnetamisel kutsutigi, eesnimede esitähtedega), et ta saanuks oma autoriteediga nõuda Immigratsiooniametilt Rootsis Marile ja minule püsielamisluba ja sellega kaasnevat tööloa saamist Marile, kusjuures ta arvas, et püsielamisloa väljastamine oleks tema sekkumisel olnd ka küllalt tõenäoline. Püsielamisloa saamisel võtnuks ka Sotsiaalvalitsus minu abikaasa litsentsitaotluse menetlusse, kusjuures professor lubas omalt poolt võtta veelkord ühenduse Sotsiaalvalitsusega ning jälgida, et vajalik litsents oleks ka väljastet. Nende kahe lubaduse efektiivsuses oli professor raudkindel. Küll aga ei saanuks ta mitte kuidagi aidata kaasa takistuskolmnurga kolmanda teguri eemaldmisele, nimelt ei saand ta mitte kuidagi mõjutada haigla juhtkonda selleks, et pääle tööloa ja litsentsi saamist saanuks Mari haiglas töölepingu alustamaks tööd internina (AT läkare).

Selline abipakkumine oli väga meeldiv ja ka ootamatu. Arutasime Mariga kujunend olukorda, aga siiski otsustasime jääda oma senise otsuse juurde kolida ära Norra. Ühelt poolt oli põhjuseks see, et Mari oli juba alustand tööd Førde’s ning oli oma tööga äärmiselt rahul. Teiselt poolt olin ka mina juba aktseptind tööpakkumist Førde’s. Ümber otsustamise vastu oli ka teadmine, et kui me oleksimegi saand professori lahkel kaasabil püsielamisload ja litsentsi Marile, ei oleks see kindlustand reaalse töö saamist Marile, kuna professor oli teatand, et selles osas oli igasugune tema abi täiesti välistet. Hiljem asja üle järgi mõeldes sain aru, miks professor oli end selliselt väljendand. Nimelt võis ta avaldada survet Immigratsiooniametile ja Sotsiaalvalitsusele ilma et see kuidagi oleks tema renomeed mõjutand. Küll aga ei saand ta avaldada survet haigla juhtkonnale, kuna kui radioloogiakliiniku juhataja oleks üritand mõjutada kirurgia ja meditsiini (ehk eesti keeli sisehaiguste) kliinikute juhatajaid sõlmimaks töölepingut radioloogiakliiniku ühe arsti abikaasaga, siis oleks tegemist olnd korruptsiooniga (internide kohad jagati alati konkursi alusel), mis oleks nii juriidilises kui ka moraalses plaanis olnd ebakorrektne.

Tänasin professorit tema poolt lahkelt pakut abi eest ning senise võimaluse eest osakonnas töötada ning teatasin perenõukogu otsusest siiski kolida Norra. Igal juhul on Uppsala Akadeemiline Haigla tervikuna ja eriti radioloogia osakond oma töötajatega  minu südames alati erilisel kohal.


© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.