Miks Norra?
„Millisesse haiglasse
sa Oslo’s tööle lähed?” - just nii kõlas standardküsimus minu
kolleegide suust Uppsala Akadeemilises Haiglas. Minuga koos töötas Rootsi ühe
kõige suurema ja loomulikult kõige parema haigla radioloogia kliinikus
kuuskümmend üheksa (69) arsti. Lisaks veel muu personal, nii et kokku umbes 300
inimest. Nii suures osakonnas töötavaile inimestele ei võindki pähe tulla
mõtet, et keegi võiks Norrasse tööle minna mõnda väiksemasse või vähem
prestiizhikasse haiglasse, kui seda oli (ja on) Uppsala Akadeemiline Haigla.
Neile, kes pole meditsiiniliste spetsialiteetidega täpselt kursis, lisan
juurde, et radioloogia tegeleb põhiliselt diagnostikaga (aga vähemal määral ka
raviga) kasutades selleks nii röntgenkiiri, ultraheli, magnetresonantsi kui ka
radioisotoope, mistõttu teda kutsutakse meditsiinis tihtipääle
piltdiagnostiliseks erialaks.
Pääle kohustusliku
küsimuse esitamist tuldi lagedale oma nägemusega Norrast. Kõland arvamusi võiks kokkuvõtlikult
sõnastada järgmiselt: kõik ilusad Rootsi
loodusvormid on Norras samuti esindet ja lisaks
sellele on Norras veel palju muudki, mida paraku Rootsis ei leia. Seega
- Norras on väga ilus loodus.
Looduse kaunidusega
Norras olime ka ise hästi kursis oma varasemate reiside tõttu. Loodus oli
soodustavaks, aga mitte otsustavaks teguriks Norra kolimise otsuse
langetamisel. Nimelt olid meie lapsed jõund juba lasteaia ikka ning seetõttu
tekkis Maril isu pääle paari lastega kodus veedet aastat minna tööle. Kahjuks
selgus aga, et Rootsis polnd tal bürokraatlike takistuste tõttu võimalik tööd
saada. Moodustus takistuskolmnurk töölubasid jagava Immigratsiooniameti
(Invandrarverket), arstilitsentse väljastava Sotsiaalvalitsuse (Socialstyrelse)
ning ükskõik millise võimaliku tööandja vahel, mida võiks iseloomustada 1961.
aastal avaldet Joseph Heller’i raamatus „Catch 22“ toimuva situatsiooni
kirjeldusega - „catch 22”, mida küll
Rootsis tuntakse selle rootsikeelseks kohandet päälkirja „Moment 22” nime all.
Raamatu põhjal vändati ka koheselt kultusfilmi staatusse jõund film. Kes pole
juhtund seda raamatut lugema või samanimelist filmi nägema (soovitan soojalt
seda teha), siis sellele võiks situatsiooni eesti keelde tõlkida algklassidest
pärit lugemisõpiku loo abil – „Nokk lahti, saba kinni. Saba lahti, nokk kinni”.
Nimelt nõudis
Immigratsiooniamet tööloa väljastamiseks töölepingut. Tööandja ei koostand
töölepingut ilma arstilitsentsita. Sotsiaalvalitsus aga ei võtt litsensitaotlust
menetlusse isikuil, kellel polnd tööluba. Nokk lahti, saba kinni. Saba lahti,
nokk kinni. Siin ei aidand ka see, et Mari oli enamuse kliinilistest ainetest
Stockholm’is Karolinska Institutet’is omandand ning sääl ka vastavad eksamid
sooritand. Karolinska Institutet’i diplomi saamiseks tulnuks tal lisaks
Karolinska’s sooritet viiendale ja kuuendale kursusele sooritada Karolinska’s
ka neljas kursus, mille tegemiseks tal pääle Karolinska’s eelnevalt omandet kursuste Tartu Ülikooli üle
kandmist, Tartus lisaks teht kümnele arvestusele ning eksamile ja kogu ülikooli
kursuse kliinilisi aineid koondava riigieksami sooritamist (ning sellega
kaasneva TÜ diplomi saamist) enam sugugi lusti polnd, mida ei saand talle ka
ette heita.
Seega tundus, et
Rootsi Kuningriigis polnd tal vähimatki lootust oma arstikarjääri alustada.
Seetõttu küsisingi kord Stockholm’is Norra Saatkonna Konsulaarosakonnas Norra
viisade järel käies (tollal nõuti EV kodanikelt Norra sõiduks viisasid ja meie
kui sääduskuulekad inimesed hankisime viisad Norra sõiduks ka Rootsis elades
vaatamata sellele, et piiril mingit passikontrolli oodata polnd) Norra
konsulaarametnikult järele, kas ühel verivärskel arstil oleks Norras mingi võimalus leida erialast
tööd. Ametnik juhtus lahke ja kena
inimene olema ning lubas asja uurida. Järgmisel päeval helistaski ta mulle töö
juurde ning teatas, et ta on asja arutand ühe ametnikuga Norra Terviseametist,
ning see oli teatand, et ma võin helistada otse temale.
Terviseameti
töötajale helistades selgus, et ta oli juba siia-sinna helistand ning välja
uurind, et Førde Keskhaiglas olla desperaatne vajadus (desperat behov)
radioloogide järgi. Kui ma ametnikule teatasin, et küsimus pole mitte töö
otsimises minule, vaid minu abikaasale, siis sain omakorda vastuseks, et Førde
Keskhaigla olla nii suur haigla, et sääl olid kindlasti töövõimalused olemas ka
internidele (eesti terminoloogiat
kasutades, norra terminoloogia järgi -
turnuslege). Kui küsisin, kuidas olid lood litsentsi saamisega Norras,
siis kuuld vastus oli nii julgustandev, et helistasingi juba ametnikult saad
telefoninumbril haigla radioloogiaosakonna juhatajale dr. Rune Skaar’ile.
Dr. Skaar kuulas mu
jutu ära ja teatas, et minule oli tal kindlasti tööd pakkuda, aga mis puutus minu abikaasasse, siis tema suhtes
ei saand ta midagi lubada, kuna sellised lubadused ei kuulund tema ameti
võimupädevusse. Küll aga lubas ta asja arutada haigla direktoriga ning mulle
seejärel ka tagasi helistada. Veidi aja pärast juba samal päeval helistaski
mulle haigla direktor ning teatas, et ta oli dr. Skaar’iga asja arutand. Selle
arutelu tulemuseks oli olnd see, et kui ma oleksin aktseptind mulle pakutavat
radioloogi kohta nende haiglas, siis saanuks ta kindlalt lubada, et ka minu
abikaasa võis saada interni tööpakkumise haiglas ning et haigla oleks teind
omalt poolt kõik aitamaks meil võimalikult kiiresti vormistada litsentsitaotlusi
Norras. Lisaks võis ta haigla poolt lubada nii ametkorterit kui ka lasteaia
kohti meie lastele.
Leppisime kokku, et
tuleme Mariga haiglaga tutvuma meie järgmisel reisil Norrasse, mis pidi toimuma
juba paar nädalat hiljem.
Enne Norra sõitmist
olime dr. Skaar’iga korduvalt kontaktis, kusjuures kõige muljetavaldavamaks oli
tema pikk ja detailne faks teekirjeldusega ning õpetussõnadega sellest, kuidas
Norra mägedes tuleb autoga sõita. Ta teatas, et enamik liiklusõnnetustest Norra
mägedes on seot lauge maastikuga riikidest pärit turistidega, kes on harjund
„happy country-driving’uga” (just nimelt kasutades oma norrakeelses kirjas
ingliskeelset väljendit) ning kes ei tea, et mägedes peab laskumisel
aeglustamiseks kasutama mitte pidureid, vaid mootori madalaid käike. Juurde
lisat dramaatilised kirjeldused konkreetsetest liiklusõnnetustest olid nii
sünged, et sel päeval kui sõitsime Oslo’st Førde’sse, pidurdasin 500
kilomeetrisel teekonnal vaid kaks korda. Esimene kord jättes auto seisma
praamil Sognefjord’i ületamiseks ning teisel korral haigla parkimisplatsil.
Tee oli iseenesest
ilus ja muljetavaldav. Tollal oli Oslo’st Førde’sse viival maanteel mägede ületamisel küllalt
palju lõike, kus tee oli kitsas ja käänuline ning kus vastutuleva auto mööda
laskmiseks tuli kasutada nõndanimetet teetaskuid, kuna teel ei mahtund kaks
autot kaljude ja kuristiku vahel kõrvuti sõitma. Hilisematel aastatel on seda
teed tunduvalt parandet tunnelite abil tee mägedest läbi juhtimisega, mistõttu
kuristiku serval sõitmine on miinimumini vähenend. Saime aru ka sellest, miks
dr. Skaar oli oma faksis korduvalt rõhutand vajadust auto tehnilist seisundit
ning eriti pidurite seisukorda kontrollida. Ainult madalate käikude abil
mägedest laskumist soodustas ka asjaolu, et meie tollasel manuaalkäigukastiga
autol Pontiac Trans Sport oli võimalik esimest käiku sisse panna ka sõidu ajal.
Nii mitmelgi meie varasemal automudelil poleks esimese käigu sissepanek sõidu
ajal olnd võimalik, mistõttu oleks laskumisel pidand tunduvalt rohkem
pidurdama. Kuna on arvata, et lugejate hulgas võib olla ka inimesi, kellele on
autode juures hulga tähtsamad ühed teised omadused, siis lisan kohe asja
tasakaalustamiseks juurde, et auto oli punast värvi.
Hiljem oleme mägedes
sõidu suhtes tunduvalt kogenumaks saand, mistõttu võiks esimest sõitu üle
mägede iseloomustada väljendiga „hirmul on suured silmad”, aga esimese korra
kohta olime sõiduga siiski rahul. Tollel sõidul ületasin ka viimast korda
teadlikult kiirust autoga sõitmisel Norras, kuna me polnd Norra säädustega
kursis. Sõitsin nimelt nii nagu olin harjund Rootsis autoga sõitma - umbes
10 - 20% üle lubat kiiruse, seda loomulikult tasasel maal sõites. Õhtul restoranis
dr. Skaar’iga ning tollase osakonna ülemradiograafi (hilisema osakonna pääliku)
Sveinung Bjørkedal’iga einestades ning sõiduelamuste üle arutades selgus, et
Norras karistatakse teat piirist suuremat kiirusületamist vanglaga, mistõttu
meil kadus alates tollest õhtust autoga Norras sõites teadlik kiiruse ületamise
soov. Tulen Norra teede ja liikluskorralduse juurde hiljem tagasi juba eraldi
päätükis, seniks aga lähen oma looga meie perekonna Norra kolimise põhjuste ja protsessi juurde tagasi.
Førde Keskhaiglal on
väliselt üks kõige inetumaid (et mitte öelda kõige inetum) haiglahooneid, mida
ma oma elus olen näind ja seda mitte sugugi sellepärast, et ma neid vähe näind
olen. Hiljuti selgus, et vaatamata oma noorele eale, on haiglahoone juba
arhitektuurilise kaitse all. Ju siis kardetakse, et muidu võidakse haigla
välimus ilusamaks teha. Mis puutub aga hoone sisemusse, siis selgus, et see on
väga funktsionaalne, ilus ja hubane.
Ühest äärmusest teise. Haigla avati Førdes 1979. aastal pääle pikka arutelu
selle üle, kus pidanuks asuma maakonna keskhaigla. Nagu see on tüüpiline, ei
saand poliitilised parteid omavahel
kokkuleppele, milline kolmest maakonna haiglast pidanuks edutatama
keskhaigla seisusesse. Kuna kildkondlikud huvid olid nii tugevad ja vastuolulised,
siis tehti kompromiss ning ehitati uus keskhaigla tühja koha pääle suhteliselt
maakonna keskele teede ristumise lähedale. Lugu polnd siiski nii drastiline kui
Põhja-Rootsis, kus ei suudet otsustada kumb kahest üksteisest 40 km kaugusel
asuvast haiglast (Boden’i ja Luleå haiglad) tuli säilitada ning milline
sulgeda, ning seetõttu otsustati ehitada nende kahe haigla vahele (20 km
kummastki) veel kolmas (Sunderby haigla) ning seejärel sulgeda mõlemad. Kui
arvate, et ma teen siin kohatut nalja, siis eksite rängalt. Tegemist on tõesti
sündind looga, selliseid „nalju” juhtub poliitikute otsustamisel ühtelugu
ükskõik millises riigis. Ega asjata ei peeta näiteks briti huumorisõprade
hulgas parimaks saateks ülekandeid briti parlamendi alamkoja istungeilt.
Førde Keskhaigla
jättis meie luurekäigul oma töötajatest ja nende professionaalsetest oskustest
äärmiselt meeldiva mulje ning seetõttu oli otsustamine lihtne. Võtsime
tööpakkumised vastu ning Mari alustas haiglas tööd juba kolm kuud hiljem, tõsi
küll, ajutise litsentsiga, mille pikendamine sõltus sellest, kas tal
õnnestunuks juba töötamise kõrvalt sooritada nõutavad lisaeksamid (veelkord
kogu ülikooli kliiniliste ainete kirjalik eksam, lisaks veel meditsiinilise
norra keele eksam). Kuni eksamid polnd sooritet jäi ülejäänd pere seniks Rootsi
elama. Kui kaks kuud hiljem olid vajalikud eksamid sooritet, siis võisin ka
mina anda sisse lahkumisavalduse ning asuda kolimist korraldama. Et võimaldada
endale Norra litsentsi kergemat taotlemist hankisin mina samal ajal Rootsi
arsti legitimatsiooni (läkarlegitimation) ja spetsialisti (bevis om
specialistkompetanse) paberid. Varem polnd nende järgi erilist vajadust olnd,
kuna Rootsi Sotsiaalvalitsus oli seni ilma probleemideta pikendand minu ajutist
litsentsi (kokku vist kogunisti 17 korda), mille alusel olin senini saand
töötada radioloogina Rootsis. Legitimatsiooni saamiseks tuli läbida
sotsiaalmeditsiini lisakursus ning sooritada ka vastav eksam, kusjuures kursus,
kus õpetati kõikvõimalikke Rootsi meditsiini puutuvaid juriidilisi aspekte, oli
väga huvitav ja kasulik.
Pääle
lahkumisavalduse esitamist oli mul Uppsala Akadeemilise Haigla
radioloogiaosakonna juhataja professor
PG Lindgreniga kolm väga rasket jutuajamist, kokku umbes neli ja pool
tundi. Rasked selle tõttu, et vestluste teemaks oli see, miks ma ütli koha üles
ja mida saanuks professor teha selleks, et ma oma avalduse tagasi võtnuksin
ning jätkanuks tööd oma senisel kohal. Kuna mulle selles osakonnas meeldis
töötada, siis tuli mul professorile seletada, et koha ülesütlemise põhjuseks
oli mitte minu soovimatus senisel kohal jätkata, vaid Rootsi bürokraatia, mis
ei võimaldand minu abikaasal asuda tööle õpit erialal. Vahemärkusena tunnistan
kohe üles, et austet professori huvi minu jätkamise vastu senisel kohal ei olnd
põhjustet mitte sellest, et ma oleksin olnd mingi radioloogiline geenius (meie
osakonna tase oli nii kõrge, et erialaste oskustega silma paistmine meie kolme
professori ja umbes neljakümne dotsendi kõrval olnuks väga raske ka minust
tunduvalt targematel ja kogenumatel radioloogidel), vaid selles, et olin üks
vähestest, kes oli pidevalt tööl ning tegi selle töö ka ära. Kuna osakonna
arstide erialane tase oli nii kõrge, siis viibisid meie professorid ja
dotsendid ning ka paljud seni tiitliteta
arstid osa oma tööajast kõikvõimalikel rahvusvahelistel konverentsidel ja
kongressidel loenguid pidades, Uppsala Ülikooli arstiteaduskonna õppetööst juba
rääkimata. Seda kõike teades oligi professor tõenäoliselt oma südameasjaks
teind vajalike tingimuste loomise selleks, et ma saanuksin osakonnas jätkata.
Pääle mitmenädalast asjaga tegelemist teatas professor mulle, et ta võis teha
kõik selleks, et aidata Maril ületada kõik rootsi bürokraatia takistused ning
sellega võimaldada ka minul jätkata senises ametis.
Nimelt teatas PG (lugejale
selgituseks – nii teda kõnetamisel kutsutigi, eesnimede esitähtedega), et ta
saanuks oma autoriteediga nõuda Immigratsiooniametilt Rootsis Marile ja minule
püsielamisluba ja sellega kaasnevat tööloa saamist Marile, kusjuures ta arvas, et
püsielamisloa väljastamine oleks tema sekkumisel olnd ka küllalt tõenäoline. Püsielamisloa
saamisel võtnuks ka Sotsiaalvalitsus minu abikaasa litsentsitaotluse
menetlusse, kusjuures professor lubas omalt poolt võtta veelkord ühenduse
Sotsiaalvalitsusega ning jälgida, et vajalik litsents oleks ka väljastet. Nende
kahe lubaduse efektiivsuses oli professor raudkindel. Küll aga ei saanuks ta
mitte kuidagi aidata kaasa takistuskolmnurga kolmanda teguri eemaldmisele,
nimelt ei saand ta mitte kuidagi mõjutada haigla juhtkonda selleks, et pääle
tööloa ja litsentsi saamist saanuks Mari haiglas töölepingu alustamaks tööd
internina (AT läkare).
Selline abipakkumine
oli väga meeldiv ja ka ootamatu. Arutasime Mariga kujunend olukorda, aga siiski
otsustasime jääda oma senise otsuse juurde kolida ära Norra. Ühelt poolt oli
põhjuseks see, et Mari oli juba alustand tööd Førde’s ning oli oma tööga
äärmiselt rahul. Teiselt poolt olin ka mina juba aktseptind tööpakkumist
Førde’s. Ümber otsustamise vastu oli ka teadmine, et kui me oleksimegi saand
professori lahkel kaasabil püsielamisload ja litsentsi Marile, ei oleks see
kindlustand reaalse töö saamist Marile, kuna professor oli teatand, et selles
osas oli igasugune tema abi täiesti välistet. Hiljem asja üle järgi mõeldes
sain aru, miks professor oli end selliselt väljendand. Nimelt võis ta avaldada
survet Immigratsiooniametile ja Sotsiaalvalitsusele ilma et see kuidagi oleks
tema renomeed mõjutand. Küll aga ei saand ta avaldada survet haigla
juhtkonnale, kuna kui radioloogiakliiniku juhataja oleks üritand mõjutada
kirurgia ja meditsiini (ehk eesti keeli sisehaiguste) kliinikute juhatajaid
sõlmimaks töölepingut radioloogiakliiniku ühe arsti abikaasaga, siis oleks
tegemist olnd korruptsiooniga (internide kohad jagati alati konkursi alusel),
mis oleks nii juriidilises kui ka moraalses plaanis olnd ebakorrektne.
Tänasin professorit
tema poolt lahkelt pakut abi eest ning senise võimaluse eest osakonnas töötada
ning teatasin perenõukogu otsusest siiski kolida Norra. Igal juhul on Uppsala
Akadeemiline Haigla tervikuna ja eriti radioloogia osakond oma töötajatega minu südames alati erilisel kohal.
© Jaanus Kaljusto, 2010
© Jaanus Kaljusto, 2010
Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar