Norra - ausalt ja avameelselt 3. Ajaloost nii laiemalt kui kitsamalt, kaugemalt ja lähemalt

Ajaloost nii laiemalt kui kitsamalt, kaugemalt ja lähemalt

 

Uppsala Akadeemilises Haiglas veel 1991. aastal töötades olin sääl kuulnd teooriat sellest, kuidas tekkisid erinevad rahvused Skandinaavias.  Üks minu tollastest kolleegidest küsis kord minult, et kas ma teadsin, kuidas need erinevad rahvused olid tekkind. Kui teatasin, et ma polnd seni veel ühtegi täiesti kindlat teooriat kuulnd, siis seletaski mu naiskolleeg asja ühtepulki ning äärmiselt tõsiteaduslikult ära.

Nimelt olla vanasti eland Skandinaavias üks rahvas. Ühel päeval olla üks grupp seltsimehi teatand, et oleks vahva teha üks paadisõit merel. Need, kellel asja vastu mitte mingit huvi polnd, olla jäänd paigale ning neist saand rootslased. Osal rahvast olla olnd huvi minna randa kaasa ja vaadata, mis sellest küll välja tuleb, aga kes samas polnd julgend ise paadiga merele minna. Neist saand norralased.

Osad olidki paatidesse istund ja merele läind. Paraku olla mõnel neist hakand paadisõidul veidi paha ning nad tuli maha panna Fjääri saartel. Neist saand siis fjäärlased. Kõige julgemad aga jõudsid Islandile ning neist saandki islandlased. Kuidas aga tekkisid taanlased, sellele ei saa sellest teooriast paraku vastust leida, mis kinnitab veelkord seda, et täiuslikke teooriaid on väga raske välja töötada.

Loo juurde kuulub muidugi ka tõsiasi, et jutustaja oli ise islandlane, kuigi see fakt on lugejale loomulikult nii ilmselge, et seda polekski pidand mainima. Aga samas annab see põhjuse seletada, miks mul varem oli nii palju islandlastest kolleege, ükskõik, millises Skandinaavia haiglas ma poleks ka töötand.

See, et Uppsala Akadeemilises Haiglas oli Islandilt pärit kolleege, ei pane vist kedagi imestama. Aga see, et näituseks Førde’s oli mul sinna tööle asudes kogunisti viis Islandilt pärit kolleegi (ehk teiste sõnadega umbes  5% haigla arstidest) on asjaolu, mida tuleb lähemalt lahti seletada. Kuna Islandi elanikkonda on vaid umbes kolmsada tuhat, siis nii rikkalik islandi arstide esinemine mujal Skandinaavia haiglates võiks tekitada kahtluse, et küllap on Islandil iga teine täiskasvanu arst. Tegelikult oli põhjus hulga proosalisem. Nimelt on Islandil küll ülikoolis arstiteaduskond, mis annab vastava hariduse, kuid puudub internide ja residentide koolitamine. Viimane asjaolu on tingit Islandi elanikkonna arvust, kuna leitakse, et hääd erialast väljaõpet pole nii väikesearvulise elanikkonnaga riigis võimalik anda. Selle tõttu asuvadki ülikoolilõpetajad tööle teistes Skandinaavia riikides (vastavalt Põhjamaade omavahelisele kokkuleppele).

Kui ma asusin 1997. aastal tööle Førde’s, siis oli arstide palk Islandil umbes poole väiksem kui Skandinaavia arstide keskmine palk. Selle tõttu ei kiirustandki Islandilt pärit arstid pääle internatuuri ja residentuuri läbimist koju naasmisega, seda enam, et kodunt eemal old aastate jooksul olid nii arstid ise kui ka nende lapsed, kes olid enamasti võõrsil sündind ning kasvand (tegemist oli ju nooremate arstidega), eluga mujal nii ära harjund, et enam ei kiputki Islandile tagasi.

Selliste asjaolude tulemusena polnd Islandil vaatamata arstiteaduskonna usinale tegutsemisele kusagilt valmis arste piisavalt võtta. Lõppude lõpuks sai ka Islandi valitsusel asjast kõrini ning arstide palk Islandil tõsteti Skandinaavia keskmisele tasemele. Tulemuseks oli see, et juba kolm kuud hiljem polnd meie haiglas ametis mitte ühtegi Islandilt pärit kolleegi (kolm kuud oli koha ülesütlemise aeg). Ju siis oli koduigatsus pidevalt kuskil sügaval kripeldand. Lahkujad tundsid rõõmu palgatingimuste muutumise üle ning kolimiseni jäänd päevade jooksul arutati lõunalauas elavalt, kui palju odavamalt oli neil õnnestund osta majad Islandil ning kui palju sai edaspidi nende elu Islandil rahaliselt parem olema kui seni Norras, kuna hinnad ja maksud olid (ja on) Islandil Norra omadest nii palju madalamad.

Kojumineku tuhin oli nii suur, et tehti ka mulle mõistetamatuid otsuseid. Ilmekaks näiteks oli üks minu naistearstist kolleeg, kes samuti ütli üles oma koha Førde’s, seda vaatamata sellele, et tal jäi Norra pensioni saamisest vaid kolm kuud puudu. Küsisin talt, et kas tal kahju polnd, et niimoodi jäi tal ju Norra pension saamata (Norra maksab pensioni kogu Norras töötet aja eest, tingimuseks on vaid see, et töötamise aeg peab olema vähemalt kolm aastat) ning kas ta poleks saand veel kolm kuud töötada ning alles siis Islandile tagasi kolida. Vastuseks oli, et pole tähtis, nüüd olid Islandil asjad nii hääd, et muudkui koju-koju tagasi! Minu jaoks jäi see veel mõistetamatuks ka selle tõttu, et kolleeg oli tollal juba üle kuuekümne aasta vana ning seetõttu puudutas selline kiirustav otsus tema rahalise sissetuleku suurust juba lähitulevikus.

Jutt läks taas meditsiinile vaatamata sellele, et olin luband selles päätükis ajaloost rääkida. Aga selline see elu ongi, ajalugu ja elu põimub tihedalt ning kuna tegemist pole teemasid rangelt lahterdava teatmeteosega, siis võin endale selliseid kõrvalepõikeid lubada.

Tagasi ajaloo juurde. Ma arvan, et enamus lugejaist on kursis Norra viikingite tegemistega. Asustati Island (kui jääda teiste versioonide juurde kui see, mida eelnevalt mainisin), samuti õige mitmekssajaks aastaks Põhja-Ameerika  rannikualad, loomulikult mitusada aastat enne seda, kui Amerigo Vespucci sündis.

Lisaks ollakse kuulnd Prantsusmaa maakonnast Normandiast, mis on oma nime saand sinna elama asund viikingitelt, kes pakkusid kohalikele kaitset kõikvõimalike suuremate ja väiksemate röövlite vastu. Aja jooksul assimileeruti kohalike elanikega ning võeti üle üle nende keel ja kombed.

Ka inglise keel (mida veel tuhat aastat tagasi ei eksisteerind) on segu keldi, prantsuse ja skandinaavia keeltest, viimaste mõju tekkiski viikingite okupatsiooni jooksul.

Hilisemast ajast tuleks ehk mainida nõndanimetet neljasaja aasta pikkust ööd Norra ajaloos. Selliselt kutsutakse siin seda aega, mil Norrat valitses Taani Kuningas ning Norra oli Taani Kuningriigi osa. Sellest ajast on pärit ka nõndanimetet norra kirjakeel (bokmål), mida statistika andmeil räägib umbes 87% norralastest. Tegemist on sisuliselt kunagi Norras ametlikuks keeleks olnd taani keelega, mis saigi nõndanimetet norra kirjakeele aluseks ning mida siis räägitakse kõikvõimalike norra erinevate piirkondade aktsentidega. Kui saamid välja jätta, siis räägivad ülejäänd norralased nõndanimetet uusnorra keelt (nynorsk). Uusnorra keeleks kutsutakse norra keele dialektide põhjal 19. sajandi keskel koostet keelt, mida siis kirjutatakse erinevates piirkondades veidi erinevalt ning hääldatakse nii nagu oma kodumurrakus on tavaks saand.

Senini peavad kõik norralased koolis õppima mõlemat keelt, ühte siis kui põhikeelt ja teist kui kõrvalkeelt. Kuna kirjaliku taani keele norra aktsendiga rääkijaid (aga mida see bokmål siis ausalt öeldes muud ongi, saja aasta tagusest Eestist paralleele otsides võiks seda ehk riiklikult säädustet massiliseks kadakataanluseks kutsuda) on tunduvalt enam kui kohalike murrete rääkijaid, siis esineb koolilaste seas tugev vastupanu kõrvalkeele õppimisele, seda enam, et murretel baseeruvat uusnorra (ehk ehtsat norra) keelt räägitakse põhiliselt maakohtades, mida siis linnalapsed sugugi meelsasti õppida ei taha, rääkimata selle kõrvalkeele hilisemast kasutamisest.

Kuna jutt juba läks keeltele, siis teen ühe pikema kõrvalpõike keeltele ja nende kasutamisega seonduvale, seda enam, et nende teke nii otseselt kui ka kaudselt ajalooga seot on.

Kui me kolisime 1997. aastal Førde’sse, siis sattusime uusnorra keele ühte kantsi, mistõttu meie lapsed rääkisid kuni kuus aastat hiljem Bygdøy’le kolimiseni kohalikku Førde dialekti –  nõndanimetet sunnfjordsk’i. Samas puutusid nad kokku ka bokmål’i rääkijatega, samuti oli enamus lastesaateid NRK’s bokmål’is. Pääle Oslo külje alla kolimist tuli Heidi esimesel päeval koolist koju ning kui hommikul oli kooli läind sunnfjordsk’i rääkija, siis pääle lõunat tuli koju juba bokmål’i rääkija. Jüril toimus täielik üleminek aeglasemalt, temal võttis see ehk umbes kuus kuud. Kurb lugu kogu asja juures on see, et hiljem oma endiste sõpradega Førde’s kohtudes või siis telefonitsi ühendust pidades räägivad mõlemad juba Oslo (õigemini juba Bygdøy) dialekti, kusjuures kui ma teatan neile, et kena oleks vanade sõpradega ikka nende sõprade keeles rääkida, siis kuulen vastuseks, et küll on keeruline kahte erinevat keelt rääkida. See on kindlasti tõsi, aga rumal on olla osand hästi mõlemat keelt ning jätta siis üks neist unarusse.

Førde Keskhaigla puhul on keelte suhtes üldse üks huvitav puder. Ametlikuks keeleks on nynorsk, selles ilmuvad kõik ametlikud paberid. Samas on radioloogia osakonna kirjelduste ametlikuks keeleks bokmål, kuna esimese kahekümne tegutsemisaasta jooksul olid kõik ülemarstid bokmål’i rääkijad. Samal ajal aga kirjutati nynorsk’is nende arstide kirjeldused, kellele nynorsk oli põhikeeleks. Neid oli tugev vähemus, põhiliselt osakonnast läbi käind residendid. Kui aga meie osakonna praegune administratiivne ülemarst dr. Konrad Hvidsten  kirjutab administraatorina mingi kirja, siis on sellised kirjad alati nynorsk’is (mida ta väga hästi oskab), oma radioloogilised kirjeldused teeb ta aga alati bokmål’is.

Kui ma alustasin tööd Førde Keskhaigla radioloogia osakonnas, siis sain ma oma tollase pääliku dr. Skaar’i käest juhtnööriks õpetuse, et ma võin kogu oma jutu dikteerida rootsi keeles, et küll sekretärid selle siis ilusasti bokmål’is kirja panevad. Kui küsisin, et kas neil sellega probleemi pole, siis teatati vastuseks, et neil oli kergem rootsi keelt bokmål’i tõlkida kui nynorsk’i. Seega sai tööd Norras  alustet rootsi keeles, mis aegade jooksul on muutund svorsk’iks – sv(ensk-n)orsk. Pean tunnistama, et rootsi keele päält tulnd inimesel on juba täiskasvanuna väga raske norra keelt (ükskõik millises selle vormis) selgeks õppida, kuna need keeled on nii lähedased. Erinevus rootsi ja norra keele vahel tunduvalt väiksem kui näituseks eesti ja soome keele vahel, mille erinevust hindan sama suureks kui ükskõik millise skandinaavia keele ja saksa keele vahel. Olen oma elu jooksul lugend paari artiklit liivi keelest koos liivi keelsete näidetega ning nende näidete põhjal arvaksin, et rootsi ja norra keelte sarnasus võiks olla ligilähedane eesti ja liivi keelte sarnasusega. Aga seda oskavad kindlasti hinnata paremini need, kes oskavad nii liivi ja eesti kui ka norra ja rootsi keeli.

Kuigi rootsi keel on sarnasem nynorsk’ile kui bokmål’ile (eriti kirjalikult), on rootsi keele rääkijal samas tunduvalt kergem aru saada bokmål’i kõnest kui nynorsk’i kõnest. Ka Norras on üksteisest arusaamisega tihtipääle probleeme. Kui norralased ise pole koolis kõrvalkeelt korralikult õppind, siis on tulemuseks see, et norralaste omavahelises vestluses võidakse nii mõnestki asjast valesti aru saada või siis võib üksteisest arusaamine hoopiski puududa. Ilmekaks ja minu jaoks väga naljakaks näiteks oli juhtum, kui lõunalauas istusid koos Mariga, kes oli sel ajal juba resident (assistentlege), kaks verivärsket interni, üks Oslo’st ja teine ühest maakohast pärit. Vestlusega jõuti äkitselt ummikusse, kuna jõuti  väljendini, millest üks ei saand aru ning mida teine ei osand samuti nynorsk’ist bokmål’i ümber panna. Õnneks oli neil lauas eestlasest „tõlk“, kes  suutis norralastele  norra keelte nüansid ilusti puhtaks pestuna ja ära koorituna kandikul kohale tuua. Pääle seda juhtumit olen hiljem paar korda mingis seltskonnas tutvustusel esitet küsimusele, kas ma eestlasena ka norra keelt oskan, vastand küsimusega, mida küsija norra keele all silmas peab. Kas taani kirjakeelt norra aktsendiga? Mõnda nõndanimetet uusnorra murrakut? Või hoopis saami keelt?

Erinevalt meie lastest, kes pääle Oslo piirkonda kolimist läksid üle bokmål’ile, hakkas Mari algatuseks varasemast hoopis rohkem nynorsk’i rääkima. Asi läks vahepääl „nii hulluks“, et viibides kord Stockholm’is läbisõidul Eestisse puhkusele pöördus ta kingapoe müüja poole nynorsk’is. Müüja oli tüüpiline Stockholm’i daam, kes tõenäoliselt teadis, et ka Rootsis on olemas dialektid, aga kes neid ise kohe kuidagi ei osand ning seetõttu julges ta vabandavalt teatada, et ta ei saand küsimusest aru kuna ta „pole eriti hää dialektides (inte så bra på dialekter)“. Ma pean tunnistama, et pääle kahteteist aastat Norras elamist nõuab enam-vähem rootsiliku rootsi keele rääkimine ka minult üha suuremat jõupingutust, seda enam, et svorsk’is rääkides saab ka Rootsis asjad suuresti korda ajada, eriti kui kasutada jutus neid rootsi keelseid sõnu, mis rootsi keeles on norra keelseist vasteist tunduvalt erinevad.

Mina isikliselt pean äärmiselt vahvaks, et nii Rootsis kui ka Norras on nii palju erinevaid dialekte ning et nendest dialektidest rääkides ka kinni peetakse. Väga vahva on vestluses koheselt kuulda, millisest riigi osast inimene pärit on, kusjuures oma dialekti üle peetakse uhkust ja seda ei häbeneta. Kui Rootsis kirjutavad ka erinevate dialektide rääkijad siiski sama kirjakeelt, siis Norras on kirjakeeli kaks nagu juba varem mainisin. Mul on ääretult kahju, et Eestis on (kui setu ja võro keeled välja jätta) dialektid praktiliselt kadund ning et isegi need saarlased, kes on sattund mandrile elama, üritavad oma ilusast lainetavast hääldusest ja õ-d asendavast ö-häälikust lahti saada.

Pedagoogide perekonnast pärit inimesena olen üles kasvand nõndanimetet eesti kirjakeele rääkijana, aga õnneks on meie peres olnd keele suhtes alati tolerantne suhtumine. Ma pole kunagi kuulnd ei oma  vanematelt ega ka vanaemadelt sellist väljendit nagu ma kuulsin kolmandas klassis oma klassijuhataja käest Tartu 1. Keskkoolis: „Lapsed! Kõik need, kes ütlevad „hüppasivad ja kargasivad“, on ütlemata harimata inimesed. Aga meie, lapsed, meie räägime ju kõik ilusas eesti kirjakeeles?“

Ma polnd kunagi ise tarvitand neid grammatilisi vorme, aga ma olin kuulnd vanaema juures maal külainimeste suust sellise kõnevormi kasutamist ning pidasin seda omamoodi vahvaks ning seetõttu lõikas õpetaja halvustav väljend teravalt minu kõrva.  Klassijuhataja manitsuse tulemuseks on see, et meie peres öeldakse sagedasti just nimelt neid kahte tegusõna kasutades vormi „hüppasivad ja kargasivad“. Nagu te olete ka juba aru saand, kirjutan ma (ja ka räägin) kõrgelt austet Johannes Aaviku poolt ette pand keeleuuenduslikele põhimõtetele tuginedes (välja arvat ü kasutamine y asemel, millel on oma põhjus). Härra Aavik töötas välja ühtse grammatika, kus alustalaks olnd 23 grammatilist põhimõtet haakusid kenaste üksteisega. Paraku otsustati kasutusele võtta neist vaid 17 asendades 6 põhimõtet teiste reeglitega, mis tervikusse enam nii kenaste ei haaku. Tulemuseks on vähemalt minu jaoks ühe nõndanimetet aglutineeruva keele jaoks ebaloogilisem ülesehitus. Selle eest ei olnd aga omaaegsetel otsustajatel karta, et nõndanimetet kirjakeelt hakatakse Aaviku keeleks kutsuma. Vastupidiselt nende soovile on nüüd eesti keeles siiski olemas termin „Aaviku keel“, aga seda kasutatakse justnimelt tema grammatikale baseeruva keele nimetamiseks ning mitte selle grammatilise segapudru nimetamiseks, mida minu kunagine õpetaja nii uhkelt „ilusaks eesti kirjakeeleks“ kutsus.

Dialektide kasutamisele võitles vastu ka nõukogude aegne koolisüsteem, kus Moskvast pärinevale venestuspoliitikale pandi omalt poolt juurde eesti kirjakeelestamispoliitika koos kõige sellega kaasnevaga. Kindlasti on palju neid, kes sellise õpetuse tulemusena arvavad, et kõik peabki nii olema, aga mulle tundub, et üha rohkem on ka neid, kes oma murretest lugu peavad, samuti neid, kes Aaviku keelt unarusse ei jäta.

Norras on murrete erinevus kohati väga suur. Kui Mari tegi oma kommuuniarsti (kommunelege) praktikat (osa internatuurist) Gaular’is, siis juhtus kord, et koduvisiiti ühte mägikülla tehes ootas teda lisaks haigele ka selle naaber, kes elas paarisaja meetri kaugusel kõrvalkülas. Haige rääkis vaid oma koduküla murrakut, mis erines teistest murrakutest niivõrd, et iga kord kui arst tuli koduvisiiti tegema, kutsuti naaber tõlkima.

Pean kohe ütlema, et inimesel, kes on töötand ja eland erinevates Rootsi ja Norra piirkondades, on tunduvalt kergem aru saada kõikvõimalikest dialektidest, ka nendest, mida varem pole kuulnd. Kuna Sogn og Fjordane maakonnas on haiglates ka suhteliselt palju taanlasi (eriti lühiajalisi vikaare – ajutise töölepinguga arste), siis on minusugusel inimesel suhteliselt kerge suhelda nii rootslaste, norralaste ja taanlastega, mis on aga tunduvalt keerulisem paiksema eluviisiga inimestel (ja siinkohal pean ma silmas skandinaavlasi endid). Norralased on selles kontekstis mõneti kergemas olukorras, kuna nad on harjund siiski kahe kirjakeelega. Lisaks on 87% norralaste põhikeeleks ju taani kirjakeel norra aktsendiga, mistõttu on neil ka kergem taanlastest (isegi ehtsa taani häälduse korral) aru saada. Rootslastest aru saamine on samuti norralastel suhteliselt lihtsam kui taanlastel. Ka rootslased saavad norralastest kergemini aru kui taanlastest, erandiks on küll nõndanimetet skåningar (rootslased Taaniga piirnevast Skåne’st), kes on tegelikult kunagised taanlased, ning kes nende alade Taani Kuningriigi alt Rootsi Kuningriigi alla minemise  järgselt on rootsistund.

Mis puutub identiteetidesse, siis arvasin alati, et Ahvenamaa (Åland) rootslased identifitseerivad end kindlasti eelkõige rootslastena, kuna keel on rootsi keel, saared asuvad Rootsile lähemal kui Soomele, mistõttu käiakse tihtipääle just Stockholm’is sisseoste tegemas, aga mitte Turu’s või Helsingi’s. Suur oli minu üllatus, kui minu Ahvenamaal viibides kohalikele esitet asjakohasele otsesele küsimusele sain vastuseks, et ahvenamaalased identifitseerivad end kui rootsikeelsed soomlased aga mitte kui rootslased.

Tagasi ajaloo juurde. Napoleoni sõdade järgselt läks Norra Taani Kuningriigi alt Rootsi Kuningriigi alla, formaalselt moodustati unioon. Segastel sõjaaegadel olid norralased hellitand lootust ka iseseisvaks saada, aga 19. sajandi alguses see siiski ei õnnestund. 20. sajandi alguseks oli aeg küpse uuesti iseseisvuse eest võidelda. Otsustati välja astuda unioonist Rootsiga, kusjuures iseseisvumisega seot sündmused olid vahepääl nii keevalised, et sõja Norra ja Rootsi vahel hoidis ära vaid õnn.

Kuna vabaneda oli vaja Rootsist, siis kutsuti Norra Kuningaks Taani prints, seega jättis hetkepoliitiline vajadus tahaplaanile varasema ajaloolise kogemuse nõndanimetet neljasaja aasta pikkusest ööst. Tänu ulatuslikule autonoomiale uniooni ajast Rootsiga ei kaasnend iseseisvumisega suuri sotsiaalseid katastroofe Norra ühiskonnas. Iseseisvumisega kaasnes tugev rahvuslik eneseteadvuse tõus, millele aitasid kaasa ka norralaste maadeavastuslikud reisid samast ajajärgust.

Üks eestlasele mõneti müstiline periood Norra ajaloost on Teise Ilmasõjaga kaasnev. Pääle Norrasse kolimist ostsin Store Norske Leksikon’i, millest Norra ajalooga tutvumisel tekkis mul küsimus, et kuidas küll õnnestus kahel saksa diviisil  vallutada Norra vaid paari nädalaga ning seda vaatamata siinsele kohati läbipääsmatule maastikule, kus kitsaid kurusid pidanuks küllalt lihtne olla hoida oma kontrolli all praktiliselt lõputult. Arutasin seda oma isaga, kes oli meil tollal külas, aga selgusele me ei jõundki.

Selgus saabus alles siis kui arutasin seda küsimust oma pääliku dr. Skaar’iga ühel tema külaskäigul meie poole. Tema poolt seletatu võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt. Enne Teist Ilmasõda oli Norra küllalt vaene riik (oli vaene ka pääle sõda kuni kuuekümnendate aastate lõpuni kui leiti ranniku lähedalt merepõhjast õli ja asuti seda välja pumpama). Enne sõda oli välisriikidest suurimaks autoriteediks just Saksamaa. Kui oli vaja minna välismaale õppima, siis esimeseks valikuks oli alati Saksamaa ning seda sõltumata sellest, mis valdkonnast juttu oli. Nii kunstnikud kui ka teadlased, samuti ka töösturid - kõik õppisid Saksamaal. Suureks eeskujuks oli ka see, kui kiiresti hakkas Saksamaal hääolu paranema pääle Hitleri võimule saamist. Kuna Saksamaalt saabuvad uudised olid tänu Goebbelsi oskuslikule propagandale enamasti hääd (juutide ja teisitimõtlejate tagakiusamisest ning hilisemast füüsilisest hävitamisest ei teand harilik norralane mitte kui midagi), siis nii olidki Norras enne sõda valitsend progermaansed meeleolud. Kui Hitleri Saksamaa tungis Norrale kallale, siis olla rahva hulgas ja suuresti ka valitsuses domineerind kohese kapituleerumise mõtted. Ühelt poolt ei näht võimalust panna Saksamaale sõjaliselt vastu, teiselt poolt polevat arvat Saksamaa okupatsiooni nii suureks kurjaks, et selle nimel tasunuks surma minna. Ainukeseks selgelt Saksamaa vastase seisukohaga olevat esinend Norra Kuningas, tänu kellele asuti vastupanu osutama, seda küll vaid seniks, kuni Kuningas ja Valitsus olid maapakku läind viies endaga kaasa legitiimse võimu ja selle atribuudid. Tänu sellele oligi hiljem võimalik nii ulatuslik vabadusvõitlus saksa okupatsiooni vastu ning selle tulemuseks on ka see, et Norrat peetakse Teise Ilmasõja järgselt kindlalt sõjaohvriks, aga mitte võimalikuks sõjakurjategijaks (nii nagu VF loeb Eestit ja eestlasi kurjategijaiks vaatamata sellele, et EV oli Teises Ilmasõjas vaheldumisi okupeerit nii NSVL-i kui ka Kolmanda Riigi poolt).

Kurioosse detailina võib mainida, kuidas Saksamaa kallaletungi järgselt olla valitsuses arutusel olnd mobilisatsiooni välja kuulutamine. Mobilisatsioon kuulutati küll välja, kuid arutati seda, kuidas mobilisatsioon välja kuulutada. Ühelt poolt pakuti välja võimalust kuulutada mobilisatsioon välja raadio kaudu. Lõpuks otsustati siiski teise võimaluse kasuks ning mobilisatsiooniteated/kutsed saadeti välja postiga. Kuna mobilisatsioonikutsete välja saatmisele järgnes kohe nädalavahetus ning lisaks veel sõja algusega kaasnend segadus, siis jõudiski suur osa kutseid kohale alles pääle seda kui Norra oli juba okupeerit.

Osa sõjaväest läks koos Kuninga ja Valitsusega maapakku, hiljem osaleti sõjas Hitleri Saksamaa vastu briti vägede koosseisus.

Mida enamus norralasi ei tea, on see, et Norra okupeerimises 1940. aastal osales aktiivselt ka NSVL täites kaudse agressiooni tunnuseid. NSVL andis nimelt Hitleri Saksamaa kasutusse sadama ja baasid Norra piiri ääres kaugel põhjas, kus siis saksa väed said koonduda ja ettevalmistusi põhja poolt suunat rünnakuks teha ning hiljem seda rünnakut (koos lõuna poolt alustet põhirünnakuga) alustada. Harilikult norralased seda ei tea, küll aga teavad seda, et Põhja-Norra vabastati sakslaste käest nõukogude vägede poolt sõja lõpus. Kuna see maa-ala on ka ainuke, kust nõukogude väed on pääle vabastamist vabatahtlikult ära läind, siis peetaksegi Norras nõukogude sõdureid Teises Ilmasõjas vabastajaiks. Nõukogude väed läksid ära, tõsi küll, ka Austriast, säält minek toimus alles pääle mitmeid aastaid ning kõikvõimalike lepingute sõlmimise järgselt.

Olles lugend kõikvõimalikke ajalooraamatuid Teisest Ilmasõjast ja NSVL rollist selle sõja valla päästmisel ning teades NSVL ja selle diktaatori Stalini ilmavallutuslikke plaane on mul raske aru saada, kuidas küll õnnestus Norral nõukogude vägedest nii lihtsalt lahti saada. Jääb siiski mulje, et tegu oli lihtsalt puru silma ajamisega lootuses uues Ilmasõjas need maa-alad koos ülejäänd Skandinaaviaga kiiresti uuesti vallutada. Tegelikke põhjusi ei saa me tõenäoliselt kunagi teada, jääb vaid üle rõõmu tunda, et Norra pole pidand pikemalt nõukogude armeed oma pinnal nägema.

Tundub, et Norra poliitikute seas oli pääle Teise Ilmasõja lõppu siiski ka selliseid, kes nägid NSVL-s edaspidi ainukest võimalikku sõjalist ohtu, millega võikski seletada seda, kuidas Norra nii kiiresti NATO-sse astus. Võib arvata, et kaasa aitas Soome õpetlik saatus. Heikki Hautamäki raamatus „Finland i stormens öga“ publitseerit materjalid selle kohta, et NSVL ja Suurbritannia sõlmisid 15. oktoobril 1940. aastal MRP-ga sarnase kokkuleppe, mille kohaselt NSVL pidi vallutama Soome ning lisaks veel Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra ning Suurbritannia omakorda Lõuna-Norra ja Lõuna-Rootsi, mille järgselt oleks ühiselt kallale tungit Saksamaale, tunduvad olevat usutavad, eriti arvestades Stalini tava sõlmida kõikvõimalikke lepinguid kõigi osapooltega lootuses päästa valla sõda, mille tulemusena oleks Stalini plaanide kohaselt suurest sõjast väljund võitjana vaid NSVL. Briti arhiivides avanevad asjakohased dokumendid juba 10 aasta pärast, mille järgselt on võimalik hinnata Stalini oletatavaid sõjamänge juba suuremas ulatuses. Kui selline kokkulepe sõlmiti ja kui sellest oli raamatu kohaselt teadlik Mannerheim, siis võib arvata, et selliseid andmeid omati ka Norras, mis võis omakorda aidata siinseil otsustajail aru saada idasuunalt valitseva ohu suurusest, mis ei saand väheneda ka pääle Teist Ilmasõda, kuna otsustajaks NSVL-s oli endiselt Stalin. Sõjaeelse olukorraga võrreldes oli erinevus vaid nõukogude armees sõja jooksul muutund lahinguoskuste ja –valmiduse osas ning seda NSVL naabritele sugugi mitte sõbralikumas suunas.

Üks teine aspekt, mis minule kui eestlasele oli üllatav Norra ja Teise Ilmasõja suhtes, oli see, kuivõrd palju on Norras kõikvõimalikke mälestusmärke Teise Ilmasõjaga seotud sündmustele ja inimestele. Olles tülgastund nõukogude okupatsiooni ajal näidat propagandistlikest nõukogude sõjafilmidest ning samuti kõikvõimalikele punategelastele püstitet mälestusmärkide kohustuslikust kollektiivsest kummardamisest, oli üllatav näha, kuidas Norras suhtutakse Teise Ilmasõja sündmuste mäletamisse. Asja üle sügavalt järgi mõeldes aga tundub norralaste suhtumine sõjamälestistesse täiesti arusaadav. Kui Eestis hävitasid okupatsiooniväed kõik Eesti ja eestlaste mälestusmärgid, vaikisid maha meie ajaloo ning sundisid meid koolides õppima nõukogude ideoloogilist pseudoajalugu, siis Norras on mälestusmärgid püstitet norra rahva tegelikele kangelastele ja sündmustele. Lisaks on uhke mäletada sündmusi, mille tagajärjel vabanes Norra okupatsioonist ning sai vabaks. Ükskõik kui suuri kangelastegusid ei saat korda eesti vabadusvõitlejad, ei suut nad siiski takistada ühe okupatsiooni asendumist teisega, paraku veel julmemaga ning veel pikemaks ajaks. Ja siin ei aita kaasa ka see, et viimane Eesti metsavend tapeti ametlikult alles 34 aastat pääle Teise Ilmasõja lõppu ning isegi mitte see, et mitteametlikult olid viimased mehed metsast välja tulnd alles pääle nõukogude okupatsiooni lõppu. Mehed,  kes ei olndki kunagi  ei nõukogude võimu ega selle passi, sissekirjutust ega ka töökohta tunnistand.

Pääle õli leidmist Norra rannavetes ning selle väljapumpamise alustamist on Norrast saand rikas riik. Uuemasse aega kuuluvad Norra ja EL-i suhted, aga sellest räägin juba poliitikat ning poliitikuid käsitlevas päätükis.




© Jaanus Kaljusto, 2010

Autoriõigused kuuluvad Jaanus Kaljusto'le. Raamatu tsiteerimisel palun viidata algallikale.